Massikirjanduse zanrites (biograafiad, armastusromaanid, fantasy jne) on ideoloogia väga rõhutatud. Näiteks tüüpilise detektiiviromaani struktuur toonitab just nimelt konservatiivset kristliku maailma ideoloogiat. Erand: kirjanduslik tekst kritiseerib valitsevat kujutluste süsteemi. Ideoloogiline funktsioon seisneb selles, et sellisel pakutakse valet poliitiliste ja sotsiaalsete vastuolude kohta. See ei tekita küsimusi, mis oleksid kuidagi vastuolulised või väljakutsuvad. Mida kunstilisem on tekst, seda keerulisemad on tema suhted ideoloogiaga. Kirjandustekst võib valitsevat kriitikat kritiseerida, aga selle kriitika kaudu viib ideoloogia end ikkagi toime.
Visnapuu meelest tulekul uus realism, kus oluline sisu, tendents. Tuglas leiab aga, et senine eesti küla- ja agulirealism ei puuduta hingelisi ega filosoofilise küsimusi. Kivikas kutsub üles looma uut tüüpi naturalistlikke teoseid. Tõlge: ajaviitekirjandus, õnneks ka Dante, Sophokles, Shakespeare, Goethe, Schiller. Teoseid 20. aastaist: sümbolistlikud novellid by Tuglas & Gailit, ka Tammsaare. Ekspressionistlikud jutustused by Metsanurk, Kivikas. Realism erinev, kergem, kunstilisem. Lutsu Paunvere-värk, tipp on ,,Kõrboja peremees" ning T&Õ alustamine by Tammsaare. Jakobsoni ,,Vaeste-Patuste alev", Gailiti ,,Nipernaadi". Näitekirjandus: 1912-15 juba Vilde ,,Tabamata ime", ,,Pisuhänd", Kitzberg ,,Libahunt", ,,Kauka jumal", Lutsu ,,Kapsapää". Kutselised teatrid juba Estonia, Vanemuine, Endla, Tallinna Draamateater. Töötasid ka Pinna Rahvateater, töölisteatris ja Ugala Viljandis.
annaabi.ee 
