tundmatusse. Traadi ajendiks kirjutamisel sai usk kirjanduse õilistavasse jõusse, tiivustatud soovunelmast, et sõna abil võib argielus deformeerunud indiviidi moraalselt tervendada. Võttes lipukirjaks “kompromissitu ausus”, ründab poeet üha enam olesklejaid, nn. elurentnikke ja mitmesuguseid muid ajastu taunitavaid nähtusi. Eriti iseloomulik on selles mõttes “Tuimuse ja tuulte poeem”. Truuksjäämine oma elu- ja kunstikreedo põhiveenetele, toetumine sisemisele täiusele ja tasakaalule ilmneb ka värsikogudes “Harala elulood” (1976), mis sai J.Smuuli nimelise preemia, “Hilised talled” (1976), “Lagendiku aeg” (1977) ning ka autori 80-ndate aastate luulekogudes. Kõigis neis jätkuvad otsingud sisemise harmoonia saavutamiseks läbi jõuliste ja sisukate väljenduste, kus kuulutatakse sugestiivselt elujõudu ja –usku ning tulevikulootust.
oma õuemaalijaks. Teades, et Mantova hertsog ootab Rubensit tagasi Itaaliasse, ning kartuses kaotada nii kuulsat kunstnikku, andis asekuninganna viimasele enneolematud soodustused: Rubens võis elada ja töötada Brüsseli õu¬konnast eemal Antverpenis, olla sõltumatu tsunftist, sai vabaks maksudest ja lausa kuningliku sissetuleku. Vabana kõikidest majandusmuredest, Lõuna-Madalmaade juhtiva kunstnikuna hakkas Rubensist kujunema see oma kunstikreedo ja maali¬mislaadiga titaanlik isiksus, kellena maa¬ilm teda tunneb. Asekuningannalt saadud ülesannete kõrval saabus Rubensile hulganisti telli¬musi ilmalikelt ja katoliiklikelt võimu¬kandjatelt. Tema töökojas töötas õpilaste kõrval nimekaid meistreid: Samet- ehk Lillede Bruegheliks nimetatud Jan Brueghel vanem, maastikumaalijad Jan Wildens ja Lucas van der Uden, natüürmortide meister Frans Snyders ja portretist Anthonis van Dyck. Nii olid
annaabi.ee 
