1904. maasta sügisel üüriti suurem korter Niine tänava alguses Kotke majas, kus oli õppetöö jaoks kolm ruumi 4: Ainsaks õpetajaks oli Ants Laikmaa ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi. Diplomit polnud ateljeekooli lõpetamisel ette nähtud. Laikmaa korraldas ka õppereise välisriikidesse. Ateljeekoolis õppimine oli tasuline, kuid reale majanduslikult vähekindlustatud kunstnikele võimaldas kunstnik tasuta õpet ning mõningaid neist toetas ise aineliselt. 5: Ateljeekoolis õppinud tuntud kunstnikud: Johannes Greenbergi, Ludvig Oskarit, Paul Burman, Otto Krusten, Oskar Kallis, Nikolai Triik ja Aleksander Tassa
polnud fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi. Töötati ateljeekoolis peamiselt söega, ent kuna õppemeetod pidas silmas eeskätt maalilisust. Laikmaa pidas väga oluliseks, et tehtav töö ei jääks üksnes väikese grupi omaette harrastuseks, vaid et selle tulemused jõuaksid ka laiema avalikkuse ette. Nii korraldaski ta juba 1903.-1904. a. vahetusel Provintsiaalmuuseumi ruumides oma ateljeekooli esimese näituse, kus välja pandud rohkem kui kahesaja töö hulgas olid esitatud ka tema enese uuemad teosed
fikseeritud õppeplaani, ei õpetatud üldhariduslikke aineid, ei peetud kunstiajaloo loenguid. Ainsaks õpetajaks oli kunstnik ise ja kogu õppetegevus seisnes praktilises töös, harjutamise ja juhendamise, tulemuste ühise arutlemise ning vestluse vormis. Toda kooli võiks võrrelda vanade renessansimeistrite ateljeedega. Iga õpilast püüdis kunstnik juhendada vastavalt selle võimetele ja arengutasemele, ergutada temas iseseisvat loomingulist alget ja kõigepealt kasvatada kunstientusiasmi. ...ateljeekooliga oli eesti kultuuriellu tulnud tõsiselt arvestatav tegur, mis äratas lootusi rahvusliku kunsti tuleviku suhtes... Mingit diplomit polnud ateljeekooli lõpetamisel ette nähtud: ainult omandatud võimed ja saavutatud tulemused said olla hindamise mõõdupuuks. Kunsti õppimise tuum Laikmaa käsitluses seisnes eeskätt vaimsete jõudude treeningus - eesmärgiks omandada võime kujutatavat süvendatud tajumisega, kogu nägemis- ja ruumimeelega haarata. Tuli lahti saada
annaabi.ee 
