esiteks kohalik kunst ja kunstielu, teiseks ühiskondlik situatsioon oma kuhjuvate probleemide ja kasvava venestamispoliitikaga, mis võttis 1980. aastate algul üha ähvardavamad mõõtmed, jõudes kakskeelsuse nõudeni koolis ja kultuurielus. Kolmandaks teguriks olid rahvusvahelisest kunstist siia jõudvad impulsid, aaaeeskätt kardinaalne ideoloogiline muutus, mille tõid kaasa postmodernistlikud teooriad. 4.slaid Loomulik areng oli pärsitud ning seetõttu tekkisid ainult lokaalsele kunstielule iseloomulikud arenguvariandid, millel tihti puudus arengulooline põhjendus nii ühiskonnaskui kunstis eneses. Need lõpmatud kontekstid, mida oskas „lugeda” ainult kohalik kultuuripublik, tekitasid kunsti ümber nagu tühja ruumi. Eesti kunsti kaitsemehhanism oli püstitamas elevandiluutorni, mis uhke üksiklasena muu elu kohal kõrgus. Semiootikud on analoogilis aegu kultuuris kirjeldanud kui „teatud kunstisuundumuse informaatilise
Nemad olid ka kõige otsesemalt seotud Pariisi kunstiga. Teist tüüpi kunstnikud valisid motiiviks vaesema rahva elu, mida kujutasid solidaarsustundega, aga realistlikult ja asjalikult (Andrus Johani, Nikolai Kummits, Kaarel Liimand). Kolmandasse rühma sobivad maalijad, kes valisid kujutamiseks rõhutatult eestilikke motiive, näiteks külamaastikud, rannarahva elust (Eerik Haamer, Juhan Nõmmik, Johannes Võerahansu). Ants Laikmaa (1866-1942) Eesti üks rahvuslikule kunstielule alusepanijaid, suurte ja ambitsioonikate plaanidega, kes nägi eesti kultuuri aluspõhja kohaliku rahvakultuuri ja moodsa Euroopa kultuuri põimumises. Õppis Düsseldorfis, Münchenis ja Viinis. Kodumaal rajas oma joonistus- ja maalimiskursused. Ta tahtis kodumaist kunsti edendada ja kunsti kättesaadavamaks muuta. Maalis palju portreid, samuti maastikke, õlimaaliga kõrvuti töötas pastellidega. Ants Laikmaa enda projekteeritud maja pidi
annaabi.ee 
