Meie analüüs näitas, et ka kunsti institutsionaalne definitsioon eeldab, et öeldakse, mis on kunst. Võib- olla oli neowittgensteiniaanlikul esteetikal õigus, et kunst on avatud mõiste, et selle mõiste kasutus muutub ja laieneb pidevalt. Ent see ei pea sugugi tähendama, et ühe kunstimaailma piires ei saaks öelda, mis on kunst. Kunstipraktikaid võib ju olla palju, nad võivad tekkida ja kaduda, eksisteerida ka kõrvuti. Mulle tundub, et neid "traditsioonilise esteetika" esitatud kunstidefinitsioone, mida analüütiline kunstifilosoofia nii väga nahutas, võiks vaadelda lihtsalt kui katseid öelda, mis on kunst kõigis eri kunstipraktikates. Kui unustada nende ambitsioon -- defineerida kunsti igal pool ja igal ajal -- siis on nad meile abiks erinevate kunstipraktikate identifitseerimisel. Kirjandus Beardsley , Monroe . 1976. Is Art Essentially Institutional? -- Culture and An. Ed. by L. Aagaard-Mogense. Nyborg and Atlantic Highlands Beardsley , Monroe C. 1982. Redefining Art
Kunsti tunneme ära kogemuslikult, aga mitte seda defineerides. Tunneme kunsti ära kui kõrvutame seda juba kogetud kunsti elamustega ja leiame sarnasusi. Samas ei pea olema see väline ja silmnähtav sarnasus. Kunst uueneb pidevalt. Kunst ja esteetika võib olla defineeritud läbi INSTITUTSIONAALSUSE(George Dickie). Kunsti määrab ära tema taotlus olla kunst ja institutsionaalne kontekst. Küsitakse kuidas saavad artefaktid kunstiteose staatuse? Dickie eristab LIIGITAVAID KUNSTIDEFINITSIOONE (nt Platoni jäljendusteooria), mis toovad välja kunstiteoste ühised jooned, ja VÄÄRTUSELISI DEFINITSIOONE (nt Clive Belli fomalistlik tähenduslikkuse teooria ja esteetilise elamuse teooria), mis on hinnanguline ja ei püüagi kõiki kunstitaotlusi kunsti alla hõlmata. Arthur Danto nimetab kontektsi, kus kunstiteos saab kunstiteose definitsiooni “kunstimaailmaks”, see aga erineb Dickie instiutsionaalsusest, tähendab see täpsemalt kunstiajalugu ja eelnevaid teadmisi kunsti kohta.
annaabi.ee 
