Teda vajati siis, kui mängus oli üldine õnn. Ta suutis ravida haigusi, kutsuda vihma jne. Tema esmane ülesanne ei olnud mitte edukas sõjaline juhtimine, vaid maa hoidmine õnnistuses. Samuti tuli temal tagada päritud korra hoidmine ning mitte selle muutmine. Kuninga pühadus tulenes tema päritolust. Kuningas polnud samasugune inimene nagu iga teine, ta oli ,,sinivereline" ning oma õnnistava jõu võlgnes ta vere pühadusele, mille ta oli saanud oma kuninglikelt esiisadelt. Kuningasoo püha veri tuli jumalaist ( nii oli ka nt Merovingide puhul, kelle soole pani aluse jumalik Merovech) Kuningale järgneti tingimusteta. Kui ta ei suutnud ära hoida õnnetust või tagada maa hüvangut, siis vahel kuningas ka tapeti. See polnud karistus, vaid ohverdamine, mille mõtet taipas ka ohverdatav. Kuningale annetati- loodeti õnnistusele. Kui kuningas täitis, mis temalt paluti, sai temast kultusobjekt ( nt
Kardinal polnud kaugeltki mitte kaugelenägev poliitikamees ega mõelnud palju järele, millised tagajärjed võiksid olla sellel abielul tema sugulase Burgundia Mar-guerite'i ja tema hõimlase troonipärija CharlesM vahel; või kui kaua võiks püsida ebakindel «hea kokkulepe» Austria hertsogi ja Prantsusmaa kuninga vahel; või kuidas suhtub Inglise kuningas sellesse, et tema tütar ära põlati * -- kõik see vaevas teda vähe ja ta proovis parema meelega igal õhtul veini Chaillot' kuninglikelt viinamägedelt, mõtlemata sellele, et mõned pudelid sama veini (tõsi küll, pisut parandatud ja lahjendatud arst Coictier'* poolt), mida Louis XI südamlikult Edward IV-le pakkus, ühel hommikul Louis XI Edward IV-st vabastavad. Ei ühtki säärast muret valmistanud kardinalile «härra Austria hertsogi kõrgelt austatud suursaatkond», mure tuli mujalt. Oli nimelt veidi vali nõue, nagu me seda juba raamatu
annaabi.ee 
