Eestlaste rahvuseepose ,,Kalevipoeg'' peategelane on Kalevipoeg. Peale selle, et ta oli eestlaste kuningas, oli ta ka väga töökas ja vapper mees. Kuid need ja mitmed teisedki head iseloomujooned jäid tänu ta mitmekülgsele karakterismile varju. Ta on vastuoluline tegelane, olles ühel hetkel kangelane ja teisel koletis ning surelik ja surematu. Kalevipoeg on tugev mees. Tänu oma tugevusele ta kuningaks saigi, visates võistluses kuningatiitlile kivikamaka kaugemale kui vennaraasud. Olles eestlaste juht, ei hakanud ta looderdama, vaid kohe tööle, kündes põlde ja tehes metsa, et luua oma rahvale paremaid tingimusi. Tema töökust näitab veel seegi, et ta tõi Pihkvast laudu ja mitte enda tarbeks, vaid rahvale. Õige kuningas hoolitseb oma rahva heaolu eest. Mees hiilgas ka oma tarkusega, kavaldades mitu korda raudrüütlid üle, mil nad tahtsid teda enda poolele meelitada, et koos maailma valitseda
vapralt koju tagasi oma aujärge nõudma. Oraakel oli Peliasele ennustanud, et ta sureb sugulase käe läbi ja et ta peab kartma kõiki neid, keda näeb ainult ühe jalanõuga. Ühel päeval selline mees linna ilmuski, kes muus osas oli igati suursugune. Mitte keegi ei teadnud teda ja teda võrreldi jumalate endiga. Kui Pelias võõrast kuulis, ilmus ta kähku kohale, kuid kui ta võõra paljast jalga nägi, haaras teda hirm. Võõras tutvustas ennast tema lellepojana, kellel on tegelik õigus kuningatiitlile ja nõudis, et Pelias annaks kogu rikkuse, mille ta omandanud on, rahumeelselt Iasonile. Phrixos oli nõus, kuid enne pidi Iason kuldvillaku Kreekasse tagasi toimetama. Ja nõnda pakkusid parimad ja üllamad end seiklusele kaasa pakkuma, sealhulgas ka Herakles, Orpheus, Achilleuse isa Peleus ja paljud teised ja purjetatigi laevaga „Argo“ kuldvillakut otsima. Esimene peatus tehti Lemnose saarel, kus elasid ainult naised, kes võtsid argonaudid lahkesti vastu ja
annaabi.ee 
