nemad nagu kardavad sind. Mari on aga nagu nemad ise, meie soost ja tõugu. TIINA (ärritatult). Teie tõugu? Mis see teie tõug siis nii iseäranis ära ei ole? Põlv põlve järel olete siin Tammarul istunud ja - teopäevi teinud. Minu ema aga ütles: meie oleme vabade inimeste tõugu. Isa uppus põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja hingekirja taheti panna; isaisa suri karu käppade vahel ja isaisaisa murdsid nugisejahil näljased hundid maha. Meil arvati põlvi kuni kuningateni ja vanemateni tagasi. Aga see - ei ole muidugi... teie silmis midagi? * * * TIINA (nutt muutub leegitsevaks vihaks). Mis te tahate minust! Inimesteks loete ennast, aga olete hullemad kui kiskjad loomad! Libahundiks ütlete mind? - Olen jah, te ju teisiti ei taha! Parem tuhat korda hunt, hunt metsas huntide keskel, kui inimene parem ei ole kui teie! Hunt tapab ainult nälja pärast ja - hunt ei murra hunti, aga teie!... J arvate ennast paremaks minust
kuningate oma näidetena toob Julius Caesari ja Octavianuse. Sest need kasutavad hirmu. Siiski, kuigi Jumal lubab türannidel valitseda selleks, et karistada oma alamate pattusid, ei luba ta neil valitseda liiga kaua. Isegi rikkused saavad osaks rohkem neile valitsejatele, kes õiglaselt valitsevad. Stabiilsust, au, ja rikkusi saavutavad kuningad kindlamalt kui türannid. Sisuliselt materiaalsed tasud jõuavad kuningateni, kes neid ei taha. Ja vastupidi. Kuningavõimust. Ptk 13. Kui tahta teada, mida peaks tegema kuningas, tuleb vaadata, kuidas Jumal maailma valitseb. 40 Õiglane sõda. Kõik valitsejad peavad vastutama jumaliku võimu ees ning jumalikus süsteemis on ka reeglid õiglasteks riikidevahelisteks suheteks. Aquino Thomas eristas sõja alustamist õiglasel põhjusel (ius
ja saksa soost isandate pärisomanduseks igaveseks ajaks. Tal poleks tarviski olnud seda teha, sest pärisorjus oli juba ammu enne täit hoogu võtnud. Hirmus oli veel hiljuti meie valgustatud päevil päris- 8 orja põli, palju hirmsam oli ta toorel, sõjahädast kurnatud ning ebausust pimestatud keskajal. Ei olnud vaigistust ususki, sest usku ei õpetanud keegi. Ei tunginud ka raskesti rõhutud talupoegade hädakisa kuningateni, kes, ise kaugel ja pealegi alati koduste tülidega kaelani töös, küll pealikuid Tallinnas pidasid, kellest aga mõisnikud nii vähe hoolisid, et isekeskis seadusi tegid ning mitu korda maad Liivi ordu valitsuse alla pakkusid. Eestlane oli taevakarja lambaks saanud, kuid villu kasvatas ta ainult võõrastele. Sest ajast ütleb üks sakslane, kroonikakirjutaja Kelch: «Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.» II
annaabi.ee 
