1649. aasta jaanuaris korraldati mitu kohtuistungit, kus kuningal sisuliselt kõneleda ei lastud. Kõlasid vaid temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ning suuresti loobus ka ennast kaitsmast. 27. jaanuaril loeti kohtuotsus ette ning see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ning Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus. Kuninga hukkamine määrati 30. jaanuarile (1). Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ning astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ning väitis end oleva süütu. Rahvast kuningale eriti
1649. aasta jaanuaris korraldati mitu kohtuistungit, kus kuningal sisuliselt kõneleda ei lastud. Kõlasid vaid temavastased süüdistused ja ta mõisteti peagi türannina süüdi. Charles kohtumõistmist seaduslikuks ei tunnistanud ning suuresti loobus ka ennast kaitsmast. 27. jaanuaril loeti kohtuotsus ette ning see ka allkirjastati. Selle poolt andsid allkirjad 59 kohtuliiget, keda tuli selleks kõvasti veenda. Nad läksid ajalukku kui "kuningatapjad" ning Charles II restauratsiooni ajal hukati neist enamus. Kuninga hukkamine määrati 30. jaanuarile. Enne hukkamist kohtus ta veel oma pereliikmetega, vannutades neid oma veendumustele kindlaks jääma. Hukkamispäeva hommikul palvetas ta koos piiskop Juxoniga, sõi seejärel kerge eine ning astus Londonisse Whitehalli banketisaali ette püstitatud tapalavale. Seal pidas ta kõne, kus õigustas oma valitsusaega ning väitis end oleva süütu
annaabi.ee 
