Veneetsia, Genova, Firenze ja Bologna liitsid ümberkaudsed maaalad oma valdustega kokku ja muutusid linnvabariikideks. neid juhtisid valitavad nõukogud Selliseid linnu valitses raad eesotsas bürgermeistritega Need linnal olid vabad teoorjusest andamitest suurematest senjöraalmaksudest Prantsusmaal ja eriti Inglismaal seostus linnade areng üha tugevneva kuningavõimuga Kuningamaadel ei saavutanud linnad enamasti täielikku sõltumatust küll aga kasutati ära õigust valida oma valitsust Paljud feodaaltsivilisatsioonilinnad jäid aga kuni keskaja lõpuni senjööri võimu ja halduskorralduse alla Linna kaitsesid tema privileegid vabadus ei laienenud linnas elavatele inimestele ühtmoodi eelisseisundis olid linnakodanikud nende seast tõusid esile omakorda rikkad kaupmehed, pankurid
Suurt tähelepanu pööras Joseph II hariduse edendamisele. Kehtestati seitsmeaastane koolikohustus, mille tagamiseks rajati rahvakoolide võrk üle kogu maa. Koolides kehtestati riiklikud õppekavad. Joseph II majanduspoliitika lähtus füsiokraatlikelt alustelt. Austrias kehtestati üldine maaomandi maks (impôt unique), mis laienes ka aadlile ja vaimulikkonnale. 1785. aastaks kaotati riigis pärisorjus ning mindi üle teorendilt raharendile. Kuningamaadel elavad talupojad said õiguse talusid päriseks osta. Linnades kaotati tsunftisundus. Samas andis Joseph II välja ka kameralistlikke korraldusi: kehtestas piirangud vahaküünalde arvule, mida võis ühe missa ajal põletada; nõudis korduvkasutusega klappkirstude kasutuselevõttu jms. Tüüpilise valgustatud valitsejana tegeles ka Joseph II valitsemise viimase kui pisiasjaga. Nii kuulus keisri toimetamiste hulka ka näiteks sebra toomise korraldamine Schönbrunni loomaaeda.
annaabi.ee 
