ellurakendamise vaimus kõigile rahvastele. Eriti on tulipunktis arusaadavalt meie oma maa ja rahvas, seega nii Eesti Vabariigi territooriumil kui ka sealt küüditatud kodanikkude inimõiguste kaitse, õigused poliitiliseks enesemääramiseks, rahvuslikuks kultuurieluks ja isiklikeks vabadusteks. Eestlaste poliitiliseks võitlusvahendiks on ainuüksi sõna. Tegevus seisnab informatsiooni vahendamises, okupantide propagandavalede kummutamises ja maailma avalikule arvamisele oma nõudmiste meenutamises. Hajutatuina ei ole palju võimalusi suurte demonstratsioonide teostamiseks, kuid seda moodust on kasutatud sobivatel juhtumitel, ka Rootsis. Esialgne lootus, et sõja lõpp ja sellele järgnev rahuleping toovad kõigile rahvastele igatsetud vabaduse, nagu pärast Esimest maailmasõda Vahe-Euroopale suures osas, osutus varsti petlikuks. Juba välisministrite konverents Londonis 1945. a tegi pagulastele selgeks, et nad peavad ise
Cogito ergo sum ja uusaja subjektiivfilosoofiline lähtekoht. Kahtluse niisugune radikaliseerimine teeb möödapääsmatuks refleksiooni kahtluse subjektile. Kui ettekujutuste ja ettekujutuste objektide vaheline representatsioonisuhe on kõikehõlmava kahtluse alla seatud, siis jääb üle jätkata kahtlust kui kriitilist kontrolli veel vaid ettekujutuse subjekti juures. Ja just siin kummutab Descartes`i arvates kahtlus iseennast ning selles kahtluse kummutamises jõuab arutluskäik otsitud absoluutselt kindla lähtekohani, millelt võib hakata tõsikindlat teadmistesüsteemi üles ehitama. Tema väiteks on, et kõiges võib kahelda, kuid ei saa kahelda selles, et mina, kes ma kahtlen, sel ajal kui ma kahtlen, olen olemas. Selle tõsikindluse suhtes on isegi ettekujutatav kõikvõimas petis-jumal võimetu. Kahtluse operatsioon ise tunnistab ju mulle, et ma olen olemas, sest kes siis kahtleks, kui mind ei oleks.
annaabi.ee 
