proua Pulheeria Raskolnikova elas kõike lastega toimuvat sügavamalt läbi kui lapsed ise, kuid oli paindlik ja teistega arvestav: ei pärinud palju ja jäi oma tütart ja iseäranis poega tema tegude kiuste alatiseks armastama. Perekonnas pöörati hingelisusele tavapärasest rohkem tähelepanu ning Raskolnikov oli harjunud oma tundeid väljendama, peamiselt küll oma passiivsusega. Ainus, mida Raskolnikov kodust kaasa ei võtnud, oli naispere kummutamatu usk Jumalasse ja andeksandmisse. Ta vist pidas religioonigi vihatud inimhulga vananenud põhjenduste ja vabanduste otsimise allikaks. Rodion Romanõtsi keeruline natuur tegi nii lähedastele kui võõrastele inimestele temaga suhtlemise väga raskeks. Ta oli kasvanud perekonnas, kus tal oli õigus kurvastada, vihastada, armastada, tusatseda ja oma tundeid väljendada, ilma et keegi seda talle pahaks oleks pannud. Mitte keegi, ei ema ega õde Dunja, ei nõudnud Raskolnikovilt
Puskin kuulis esmakordselt ajaloolisi anekdoote. Vanaemalt õppis Puskin juiba varajases lapsepõlves laitmatu vene keele. 1 Varases nooruses sai Puskin märkamatult ka esimese kirjandusliku kasvatuse. Ta sirgus perekonnas, kus sõnakunsti vastu valitses üldine huvi ja poeesiat peeti kõige tähtsamaks eluliseks tegevuseks. Ei pruugi liialdada Puskini lapsepõlveaegsete hingevaludega. Poeet ise on meile jätnud kummutamatu tõendi oma lapse-ea rõõmudest. Mis vaikses ilus läksid mööda mu lapsepõlve hetked kõik... kirjutas ta 1817. aastal värskete mälestuste põhjal. Kuid ärgem salakem ka maha lapse tõelist meelehärmi. Kaua aega ei armastanud teda vanemad, kes ei mõistnud oma vanema poja mõtlikku keskendatust. Lõbus seltskonnaelu haaras tervenisti noore naise ja kiskus Puskini ema täiesti eemale lastest ning võttis neilt emaõrnuse poeesia ja
annaabi.ee 
