aastaseks. Ta elas maamajas, maja ümber oli suur aed, kus kasvas palju erinevaid puid. Maja juures oli ka laut. Seal majas elas ta koos oma ema, isa ja vennaga. Mujal aga elasid vanaema, vanaisa, tädi ja onu. Kui tema sündis ei olnud nii uhkeid mänguasju nagu on praegu. Tema mängis vanade mänguautodega, mis olid rauast. Aga tol ajal olid need väga kallid. Tema mängusõbrad olid samast külast, nagu tema isegi oli. Ja nad mängisid kõik koos: peitust, värvipotti, triffi, kummikeksu ja kulli jne. Tema lapsepõlve kõige helgem asi, mida ta mäletab, oli see kuidas tema ema teda hoidis. Ning kõige kurvem mida ta oma lapsepõlvest mäletab on see kuidas tema vanaisa ära suri. Tamar õppis koolis väga headele hinnetele. Ta lõpetas ülikoooli. Ta käis kooli kõrvalt paljudes trennides ja pühendus võistlustele. Olümpiaadidel ta ei käinud, sest ta pühendus spordile. Lemmik ained koolis olid: kehaline ja kunsti.
Seista ega joosta ei tohtinud, selle ajasid korrapidajad kohe jalule, kes seisis. Jalutamine oli nii all kui ka üleval koridoris. Peale kolmandat vahetundi läksid sööma 1-4 klass. Sööma pidi minema klasside kaupa rivistatult, trügida ei tohtinud. Tagasi tulles rivistust ei olnud. Kuni neljanda klassini olid WC-d väljas. Neljandas klassis sodis ema koos pinginaabriga WC seinad täis. Ta pidi need koos pinginaabriga ära pesema. Laste seas oli väga populaarne kummikeks. Kes mängisid kummikeksu, need võisid mängida, nemad ei pidanud jalutama. Kummikeksu võis mängida ainult all koridoris. Kummikeksu mängiti kolmekesi, kaks tükki hoidsid kummi, üks hüppas. Veel oli väga populaarne lauatennis, mida mängisid poisid. Kui kevad oli, siis lapsed mängisid õues kummikeksu, veel mängiti ka tavalist keksu, ning joonistati keksukastid, kus hüpati. See oli väga populaarne. Kui keksu ei viitsitud mängida, seisid õpilased kooli seina ääres, kus keegi ei tulnud lapsi
annaabi.ee 
