hukkumisohus inimkond või hoopis muutuva aja vaimu võimas ja vabastav toime noorele teadvusele. Igatahes on nad hakanud meid õpetama ja see ongi laste kohus oma vanemate ees. Tänapäeva kooli on võrreldud küll keskaja skolastilise müsteeriumiga, küll konveieritöö, vangla ja vabatahtliku kinnipidamisasutusega. Kooli muutmist on peetud vältimatuks paljude mõtlejate poolt viimased 70 aastat. Paraku võib kummastavate maailmaimede nimekirja arvata kooli erakordse sitkuse igasuguse uuenemise suhtes. Auväärse meelekindlusega ilmutab seda ka eesti kool, olles tänapäevane müsteerium keskaegse skolastika tunnustega. Meenutaks siinjuures, et tunnustatud rahvusvaheliste PISA uuringute tulemustes saavutasid suurimat edu võrdsusele, loovusele ja vabadusele rajatud koolisüsteemide lapsed (Soome jt Skandinaaviamaad). Kuid see raske ülesanne koolihariduse viimine otsustavalt teistele
mõne loetud hetkega! Nagu muusikaajaloost teame, oli aegu, kui ka süvamuusika heliloojad, nagu näiteks Corelli, Geminiani ja Händel, andsid oma instrumentaalsonaatides esitajale ainult teose skeleti; esitamiseks vajalikud teosest lahutamatud täiendused pidid tulema aga esitaja poolt. Möödunud mitmesaja aasta jooksul on süvamuusika heliloojad hoolega tege- lenud vormi arendamise ja täiustamisega, jõudes kohati isegi kummastavate tulemusteni, nii et “helilooja pigem tajub oma teost visuaalselt ja kontseptuaalselt, kasutades silmi sama palju nagu kõrvu” (Cook 2005: 154) või “kuulajal võib osutuda võimatuks seda muusikalist objekti haarata ilma partituuri analüüsivalt lugemata” (Cook 2005: 11) 37 . Džässmuusika areng on kulgenud teist teed mööda, kogu tähelepanu on koondunud impro- visatsiooni täiuslikkuse, seega loominguvabaduse taotlemisele, mille põhivahendina nähakse
annaabi.ee 
