hullumaja, kus Meister viibib. Kevadel, kui sellest juhtumist on möödas peaaegu pool aastat, vaatab Margarita kurvastusega esemeid, mis talle Meistriga seostuvad: tükike käsikirjast, osa Meistri lotoga võidetud rahast, mille viimane Margarita kätte hoiule oli andnud. Need on asjad, mis Margaritat tema elus veel rõõmustada suudavad ja Meistriga veedetud õnnelikku aega meenutavad. Kuid veel samal päeval räägib tema toatüdruk talle kummastavat lugu sellest, kuidas inimesed oli käinud vaatamas Musta Maagia etendust ning teatrist lahkudes paljalt mööda tänavaid ringi jooksnud. Muidugi Margarita seda ei usu ja ei pööra sellele tõsisemat tähelepanu, vaid otsustab sootuks sel päeval jalutama minna. Jalutuskäigul ühel pingil puhates kohtub ta ühe kummalise mehega, kellele on antud käsk öelda Margaritale edasi, et teda ootab õhtul üks "välismaalane". Kuuldes veel, et ta võib saada meistrist teateid, on ta rõõmuga
hakkama saamiseks ilma Isandata ja tõenäoliselt on ta segaduses. Hiljem paljastab pärdikukese joomiskirg ka depressiooni ja soovi ütelda lahtivõi eemalduda maailmast, mis on pigem masendav ega paku lohutust. Seda joovastust jagab ta ka Popiga ning joomine võimaldab neil kahel koos aega veeta ilma, et Popi saaks sealjuures taas kuritarvitatud. Minu arvates mõjutab teose narratiivne struktuur lugeja suhtumist teksti ootuspäraseks. Lugeja ei tea ega suuda isegi aimata loo kummastavat lõpplahendust. Sündmused kulgevad loogilises toimumise järjestuses; ei hüpata ajas edasi ega tagasi,mis võimaldaks teha tuleviku suhtes paikapidavaid järeldusi. Jutustaja positsioon võimaldab mõista hüljatute hingeelu, eelkõige koerte tundeid, kui neid on maha jäetud ja toob esile hämmastava seiga, et hülgamisest hoolimata ei tunne koer Isanda vastu vimma. Jutustaja vaatepunkt võimaldab mõista koerte hirmu põhjuseid ja kuidas Popi suhtub uude Isandasse
Sellest tulenevalt levib romantism ka mitmetesse teadusvaldkondadesse, eriti õitsevad parateadused. Romantilist ajastut ei huvita tegelikkus, see on filosoofiline maailmavaade. Neid huvitab pigem võimalikkus. Friedrich shellingi filosoofi vaadeldakse nii loodust kui inimest kui ka igavest loomingut. Lõpus on lõpmatus mis romantikutele väga meeldis. Nii shelling, schiller kui ka schlegel lõid lõpmatuse koolkonna. Geeniuse talent seisnes selles et ta oskas tabada uut, ebatavalist, kummastavat ja seda edasi anda. See kõik oli romantilise poeesia allikaks. Friedrich shlegel hakkas kasutama romantilist irooniat, mis on hilisem nimetus. Veelgi hilisemad uurijad on leidnud et see on äärmiselt ebasobiv sõnapaar sest seda on raske defineerida (ja alates 19. sajandist on vaja teaduses asju lahti seletada). Romantilise iroonia näiteid on väga mitmekesiseid. On mitmeid autoreid kelle puhul võib seda ära tunda: Hoffman, Byron ja A. De Musset.
annaabi.ee 
