Minu puudutuse peale tõusis ta jalamaid püsti, lõi valjusti nurru, hõõrus end vastu mu kätt ja näis mu tähelepanust rõõmu tundvat. Just teda ma olingi otsinud. Olin kohe valmis teda peremehe käest ära ostma, too aga ei tunnistanud looma omaks – ei teadnudki tast midagi ega olnud teda iial varem näinud. Paitasin kassi edasi ja kui hakkasin koju minema, paistis loom tahtvat kaasa tulla. Olin sellega päri ja edasi minnes kummardusin aeg-ajalt alla ja patsutasin teda. Kui ma majja jõudsin, kodunes ta seal kohe ning temast sai jalamaid mu naise suur lemmik. Mis minusse puutub, siis leidsin peagi, et ma teda ei salli. Otse vastupidi sellele, mida olin oodanud; ma ei tea, kuidas või miks see nii oli – aga tema ilmne kiindumus minusse oli mulle vastik ja tüütu. Järk-järgult süvenes see vastikus ja tüdimus kibedaks vihkamiseks. Vältisin looma, mingi häbitunne ja mälestus eelmisest
Eriti oluline on, et õpetaja teeks ühisemaks. Ma tundsin tema hädasolekut, tema ärevust: ma tajusin tema emotsionaalset piina. seda esimesel kohtumisel oma uue klassiga. (1997: 10, 11)2 Minu ees istusid kaks kolleegi (psühholoogi), kes olid hakanud kirjakesi vahetama, itsitama ja sosistama (üsna kõvasti – nagu nad oleksid tagasi koolis). Nad eirasid seda lektorit täielikult. Ma kummardusin ettepoole ja sosistasin: „Ta püüab meiega suhelda.“ Nad vastasid tagasihoitud Mõned võtmeaspektid kohase autoriteedi väljendamiseks sosinal: „Aga ta on nii paganama igav!“ Ma mõtlesin (jälle kord), kui habras on õpetajana meie • Moraalne autoriteet valvab rolliautoriteedi üle. Autoriteediga seotud võimu tuleb alati võime teiste tähelepanu haarata
just nii! See oli just nii, nii tõsti kui ma siin istun. Tom, sa ei oleks võnud seda ka siis täsemalt jutustada, kui sa oleksid seda pealt nänud! Ja mis siis? Edasi, Tom.» «Siis sa palvetasid minu eest --näin sind ja kuulsin iga sinu sõa. Ja siis sa heitsid magama ja mul oli sinust nii kahju, et võsin ja kirjutasin süomoorikoorele: «Me ei ole surnud --oleme ainult mererö ovliteks hakanud,» ja panin selle lauale kü unla kõvale. Ja sul oli nii hea näu, kui sa seal magasid, et ma kummardusin ja sind huultele suudlesin.» «Kas tõsti, Tom? Tegid sa seda tõsti? Annan sulle kõk andeks selle eest!» Ja täi Polly kaisutas Tomi nii tormiliselt, et see tundis end kõge sü udlasema kelmina. «See oli ju väa kena, kuigi see oli ainult --unenäu,» üles Sid endale kuuldavalt. 116 «Ole vait, Sid! Inimene teeb unes just sedasama, mida ta teeks äkvel olles. Siin on üs suur milumi õn, mille ma sinu jaoks hoidsin, Tom, kui sind veel peaks leitama. Ja nü ud minge kooli.
annaabi.ee 
