sümboliseerima sügist, pikka iga, õpetatust ja rahuolu. Temas arvati peituvat igavese elu võti (Tresidder 2002: 93), (Bruce-Mitford 1997: 52). Piibeleht on Skandinaavia kevadejumalanna Ostara lill. Euroopas sümboliseerib piibeleht kevadet ja uut elu, siitkaudu ka Kristuse tulekuaega, adventi (Bruce-Mitford 1997: 53). Eestikeelsetel hauakirjadel lilled isikustatakse, pöördudes nende poole mõne palvega: ,,Kullerkupud, jaanililled ema haual õitsegu", ,,Lillekesed, kummardage siia künkale see on kõigist pühadustest püham paigake", ,,Lillekesed, kummardage siia künkale: selle peidus mulla põues puhkab emake". Lilled esinevad sõpradena, kes jäävad kalmistul rõõmustama ja lohutama surnut. Venekeelsetest epitaafidest õnnestus leida ainult üks lilledega seotud hauakiri, kus roosi tilgad vastandatakse inimese pisaratega: ,, , . , , , "49. 49 ,,Mu põskedel on pisarad, kui hommikukaste tilgad roosil. Maga rahulikult kallis poeg
hüppas. Rüütel Kuuno aga laskis pääsenud talupoegadele süüa ja juua anda ja neid minema saates ütles ta veel: «Teie näete nüüd, kui vähe teie oma jõud teid kaitsta suudab. Teie sõimasite meid, meie aga kaitsesime teid. Sellepärast ärge olge tänamatud ega nurisege isandate üle, vaid kartke neid ja teenige truisti.» Nii kõneles minu mehine, minu tubli isand, ja vana lossipreester lisas sügavas liigutuses: «Jah, ja jätke oma näotu, kuri ebausk, austage 42 jumalaema, kummardage püha Peetruse asemikku ja kuulake nende sõna, keda tema siin patuses maailmas oma sulasteks on seadnud. Kui te seda ei tee, mis nemad käsivad, siis sööb teid siin ilmas tuli, uputab vesi, hukkab raud, ja vihase vaenlase kius». kukutab teid igavese hukatuse järve. Aamen. Minge rahuga.» Seepeale läksid noomitud talupojad minema. Aga nüüd ütelge, kes teie hulgast ei tunnista, et rüütel Kuuno kõigi noorte rüütlite au ja uhkus on.» «Mina seda ei ütle.» -- «Mina ka mitte
annaabi.ee 
