ühtne, tähenduslik meeleolu, mida lühijutu puhul on lihtsam hoida. Autor on järjekindlalt järginud rusket ja rõhuvat meeleolu, mida sõda endaga kaasa toob. Kogu teost läbivad ka tumedad toonid: paljud sündmused toimuvad öösel, pimedas, kuuvalguses: Mareti unenäod, võõra leidmine teispool jõge, õhtul heitis Jakob hinge, öösel tuli metsavahi naine surnut pesema, „Maret tuikus surnuaia väravast välja, nii kummaras, et teda õhtuvidevikus võis vaevalt märgata“. Teoses on keskseks teemaks sõda ja selle tagajärjed. Seda võib lugeda ka sellest, et autor on selle kirjutanud 1919. aastal, mil äsja oli lõppenud esimene maailmasõda ja kestis veel Vabadussõda. Teose sõjanägemustes võiks seega otseselt peegelduda nende sõdadega seonduv. Autor kirjeldab sõda kui midagi väga julma, kannatuste- ja piinarikast
" hädaldas Maret. süsimustana kui tõrvajoom. Ja oli imelikult vaikne. Otse vastas, teispool jõge istus "Pole mul aega. Ootavad mulgi omaksed. Ja tee on kauge." kaldakünkal heledas valguses inimene, põlved püsti, pea kuuvalguses läi-kiva kiivri all Maret seisis rannas kui joobnud, hoidis kukrut käes ja vahtis võõrale järele, kes ettepoole kummaras. Ja ta suust kostis imelik hääl, mis oli kui koera ulgumine. mäerinnakut mööda tõusis ja kadus. Siis avas ta värisevail sõrmil kukru. Selles olid Maret jooksis randa ja haaras üleinimliku jõuga vene. Ta hüppas venesse ja hakkas mõned omamaa ja mõned võõrad rahad. Omad olid paberist, võõrad kullast. Kuid Maret sõudma. Aga mõne mõlatõmbe järel pööras ta vene ümber ja hakkas hoo-bama, et
Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli. Isand läks ta ees, pea kummaras ja küür seljas. Ta astus väsinud sammul, Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata. Kui väikeseks ja kõhnaks oli Isand jäänud! Ta must kuub lohises maad mööda ja ta pead polnud nahkmütsi all nähagi. Popi väsis ikka enam ja enam. Ta jäi Isandast ikka kaugemale. Ta nöör tõmbus sirgeks ja Isanda käsi paindus kaugele taha. Isand ise aga sammus peatumata ja taha vaatamata. Popi vaatles õhtuhämaruses Isanda kätt. See oli väike ja karvane.
silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli.Isand läks ta ees, pea kummaras ja küür seljas. Ta astus väsinud sammul, Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata. Kui väikeseks ja kõhnaks oli Isand jäänud! Ta must kuub lohises maad mööda ja ta pead polnud nahkmütsi all nähagi. Popi väsis ikka enam ja enam. Ta jäi Isandast ikka kaugemale. Ta nöör tõmbus sirgeks ja Isanda käsi paindus kaugele taha. Isand ise aga sammus peatumata ja taha vaatamata. Popi vaatles õhtuhämaruses Isanda kätt. See oli väike ja karvane.
turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. tal veel lootust ärgata sellest jampsist. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid Endine Isand tuleb koju, mõtles ta, võidab Huhuu, paneb uuesti puuri, ja mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli. õnnelik elu algab jälle. Isand läks ta ees, pea kummaras ja Kuur seljas. Ta astus väsinud sammul, Kuid see oli paljas unistus. Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata. Varsti kuulis ta Huhuu räuskamist teisest toast, ja peatselt ilmus see isegi Kui väikeseks ja kõhnaks oli Isand jäänud! Ta must kuub lohises maad mööda lävele. ja ta pead polnud nahkmütsi all nähagi
turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. tal veel lootust ärgata sellest jampsist. Popi vantsis väsinult, ühelt kõveralt jalalt teisele vaarudes, neid lõputuid Endine Isand tuleb koju, mõtles ta, võidab Huhuu, paneb uuesti puuri, ja mudaseid tänavaid. Oli nii imelik, et kõik nii hall ja tühi oli. õnnelik elu algab jälle. Isand läks ta ees, pea kummaras ja Kuur seljas. Ta astus väsinud sammul, Kuid see oli paljas unistus. Popit nööri otsas talutades, taha vaatamata ja peatumata. Varsti kuulis ta Huhuu räuskamist teisest toast, ja peatselt ilmus see isegi Kui väikeseks ja kõhnaks oli Isand jäänud! Ta must kuub lohises maad mööda lävele. ja ta pead polnud nahkmütsi all nähagi
annaabi.ee 
