lapsed!"" (Põlva) "Me ollime "latse" "vanadel" ollive kepi kaalan, lõive nendega ikki: kiltsat- koltsat, tantsige, lapsed! Mul oli kannel kaasan, ma lõin seda, sõs saive tantsi." (Karksi) Kõige sagedamini on sandiskäijatel kaasas olnud lõõts või nn karmoska, seda oli hõlpus kaasa võtta. Olulised pillid olid viiul ja kannel (ka duurkannel, mis otsapidi seina vastu toetamisel andis hästi kumiseva heli). Lääne-Eestis on mainitud isegi torupilli, Tartumaal põispilli, üsna tavalised olid kuljused, aisa- ja lehmakellad. Ühest majast teise liikumisel lisas häälekust pasunapuhumine või pannitagumine. Tantsiti nii ringis kui paaris, aga ka üksinda, kättpidi rebiti vahel peremees ning perenaine ja teised pereliikmed tantsima. Liikumine oli temperamentne ja uljas, mitte talitsetud ega vaoshoitud ("tantsisid, et puru taga"). Tantsude eelisnimistusse kuuluvad polka, valss,
mõõtmatut avarust tume uduloor -- seal haigutavas tühjuses magas Pariis. Udusse uppunud avaruses särasid üksikud valgustäpid, selle põrgu sünged tähed. D'Artagnanile tundusid aga kõik vaatepildid kaunitena, ta peas olid vaid naeratavad mõtted, kõik pimedad varjud näisid talle helgete ja läbipaistvatena. Kohtumis-aeg jõudis kätte. Tõepoolest, mõne hetke pärast kajas Saint-Cloud' kellatorni laiast mürisevast kõrist kümme pikaldast lööki. Ööpimeduses kaebleva kumiseva pronksi helides oli midagi õudset. D'Artagnani pilk oli kiindunud aiamajakesele müüri juures. Kõik maja aknad olid luukidega suletud, peale ühe teise korra akna. Aknast helkis mahedat valgust, mis pani hõbedaselt särama väljaspool parki kasvava kahe-kolme pärnapuu värisevad lehed. Ilmselt ootas kaunis proua Bonacieux selle võluvalt valgustatud väikese akna taga. Seda magusat lootust hellitades ootas d'Artagnan omalt poolt kannatlikult pool tundi,
annaabi.ee 
