Rahvarõivad erinesid suunitluselt (igapäevane, pidulik, pulma-, matuserõivas) ning kandja vanusest ja perekonnaseisust tingitult. Kõige pidulikumaks peeti punasest kangast rõivaid. Rahva ettekujutuses olid mõisted krasnõi ( punane) ja krassivõi ( ilus) ühetähenduslikud. Põhilised kangad, millest talurahvas oma rõivad valmistas, olid linane riie ja vill, XIX sajandi keskpaigast aga vabrikusiid, atlass, brokaat, kumats (erepunane puuvillriie), sits, satään, värviline kasmiir. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigutuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk, põll, rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade varrukatega. Valge
Salasovil ilmumas romaan ,,Sünd", milles jutustatakse tööstuse sünnist Kesk-Aasias. 1979 elas A. Salasov Moskvas, töötas Üleliidulises Raadios. Seal oli ta intseneerinud M. Solohhovi, B. Polevoi, L. Sobolevi ja V. Popovi teoseid. ,,Turaani pisarad" (1970, ek 1979, tölk A. Ehin, ja Ly Seppel) Sultan Sandzar. Oguusid keelduvad andamit maksmast. Mervis resideeruv sultan määrab uue maksukoguja Kumatsi. Oguuse toetas riigi tähtsuselt teine linn, Samarkand. Kumats mängis oma mängu: ,,Ta kavatses provotseerida Samarkandis ülestõusu, ässitades nii sultani Samarkandi vastu. Samarkandi sõjakäigus oleksid pidanud osalema ka oguusid; keeldumise korral oleks ka nemad sultani viha alla sattunud. Ka kavatses Kumatsi jätta osa oguusidelt korjatavast maksust endale. Samarkandis tüli õhutamiseks kasutas Kumats ismailiite (usuliikumine). Lõpuks läkski sultan Samarkandi vastu ning valuutas linna. Kuna ta oguusidelt abi ei saanud, ründas ta järgmisena
annaabi.ee 
