vastu, otsis ka isiklikult nende eestvedajaid ja kui tõeteele jumalasõna kuulutamisega ei saadud, võttis ette vastavad piinamised ja karistused, et hinge põrgust päästa või lõplikult hukata, et too teisi ei ahvatleks. Parimaks näiteks siinkohal võiks tuua aastad 1203 ja 1205, kui koos oma piiskop Diegoga siirdus kuningas Alfonso VIII ülesandel Põhja-Saksamaale. Seal silmas ta kaht Õhtumaad ähvardavat ohtu: Lõuna-Saksamaal katarite hereesia ja Põhja- Saksmaal paganlikud kumaanid. Dominicus ja Diego läksid Rooma ja palusid paavst Innocentius III luba teha nende paganate seas misjonitööd, kuid paavst keeldus. Diego ja Dominicus algatasid uued misjonimeetodid: nagu Jeesus ja apostlid läksid nad jalgsi teele ning kerjasid endale elatist, kuulutasid Evangeeliumi. Temast on ajaloosse jäänud kui jumalakartliku mehe pühadus, kuid võttes arvesse seda, et tänapäeva kirjeldused ja mälestused
Kuninga valduste rahvas, kiriku- ja ilmalike valduste elanikud võisid olla vabad kodanikud või orjad. István I ja tema järeltulijate valitsemist iseloomustas etniline tolerants. Ungarisse tuli kõige erinevamaid rahvaid, kes asusid elama riigi veel vabadesse osadesse. Aastatuhande vahetusele järgnevatel aastasadadel leidsid siin uue kodu saksid, itaallased, valloonid, mitmed slaavi rahvad, samuti rahvasterändamise järellainetusena saabunud petseneegid, polovetsid (kõptsakid, kumaanid) ja alaanid. Nii on Ungari läbi ajaloo olnud paljurahvuseline maa. Peale I maailmasõda toimunud territoriaalsed muutused tegid Ungari etniliselt ühtlasemaks, tänapäeval on 90% elanikest rahvuselt ungarlased ja räägib emakeelena ungari keelt. Ungaris elas 2011. a seisuga 9 972 000 inimest, rahvastiku tihedus on 109 inimest ruutkilomeetri kohta, elanike keskmine vanus 38,7 aastat. Ungari vähemusrahvused on mustlased, sakslased, slovakid, horvaadid