Künkaid lahutavad üksteisest lühikesed, ent sügavad orud ja nõod, mis tähistavad mattunud jääpankade sulamisasemeid. Paljudes neist on tänaseni säilinud järved. Mandrijää liikumisel (sulamisel ja järjekordsel pealetungi!) kuhjusid liustiku serva ees vahepeal väljasulanud pudedast materjalist piklikud vallid - otsamoreenid. Tuntumad otsamoreenid on Vaivara Sinimäed Kirde-Eestis ning Lääne-Saaremaa kõrgustik. Ka liustiku sulamisvesi tekitas kuhje- ja kulutuspinnavorme; kulutusvormidest on tähtsaimad jääsulamisvee äravooluorud, milles paikneb palju järvi (Urvaste ja Kooraste järved Otepää kõrgustikui, Rõuge järved Haanja kõrgustikul). Jää sulamisvee setetest tekkinud kuhjepinnavormid on oosid ja mõhnad. Oosid ehk vallseljakud on enamasti liivast, kruusast või veeristest koosnevad järsunõlvalised ja sageli teravaharjalised vallid, mis võivad moodustada kümnete kilomeetrite pikkusi oosiahelikke.
Lavamõhnasid leidub rohkesti Kirde-Eestis, eriti Metsküla–Mäetaguse ja Iisaku–Jõuga ümbruses. Glatsiofluviaalseid deltasid on palju Põhja-Eestis (sh Tallinnas), sandureid on vähe. Enamik jääjärvetekkelisi pinnavorme on liustikuvälised ja valdavalt kuhjevormid (kuhjetasandikud, limnomõhnad, mõhnaterrassid, kuhjerannavormid jmt), vähem on liustiku serva taguseid (osa limnomõhnu) või liustiku serva esiseid vorme (osa mõhnaterrasse). Kulutusvormidest on kõige rohkem murrutus- ehk abrasioonitasandikke ja mitmesuguseid murrutusvorme (näiteks astanguid ja nõlvu). On ka kuhje- ja murrutusvormide vahelisi üleminekuvorme (näiteks murrutuskuhjetasandikud). Laiaulatuslikke jääjärvede kuhjetasandikke on ainult Madal-Eestis: Alutagusel, Võrtsjärve ja Peipsi madalikul ning Kõrvemaal. Vooluveetekkeliste pinnavormide seas eristatakse nõlvavoolu- ja sängitekkelisi pinnavorme.
annaabi.ee 
