Suprasaliinses vööndis on kooslused aga tavaliselt hästi välja kujunenud ja liigirikkad. Täiendava lämmastiku allikaks on siin sageli veel linnukolooniad. Selles biotoobis eristatakse randmaltsa ja liiv-merisinepi kooslusi. Karjatatavatele rannaniitudele iseloomulikuks liigiks on kõre e. juttselg-kärnkonn, kes veel paarkümmend aastat tagasi oli laialt levinud Lääne-Eesti rannikualadel. Seoses rannaniitude karjatamise lõppemisega kulustumise ja võsastumisega on see liik aga praktiliselt kadunud ning on säilinud kõigest üksikud hääbuvad asurkonnad. Kõre kadumise peamiseks põhjuseks võib pidada kõrele kudemiseks sobivate madalate kiirelt soojenevate lompide kadumist ranna- aladelt. Kahepaiksetest võivad lisaks kõrele rannaniitudel elada veel rabakonn. Roomajatest võib rannaniitudel kohata nastikut. Rannaniite iseloomustab väga mitmekesine ja rikkalik linnustik. Rannaniidud on eelistatud
ta emasele. Samas, kui isane on valinud viletsa lombi krooksumiseks, siis emane läheb targemat otsima, kui antud isendile tähelepanu pöörab. Suguküpseks saab kõre kolmeaastaselt. Sellesse ikka jõuab kõige rohkem kümme konna ühest kuduketist (Kõre kaitsekoraalduskava, 2004 c). 5. Vaenlased ja ohutegurid Rannaniidul on tihti palju linde kes võivad ohustada kulleste ja moonde läbinud kõrede ellujäämist. Linnud ei tarvita reeglina tervelt, vaid nokivad tühjaks. Rannaniidu kulustumise, roostumise ja võsastumise tõttu suureneb ka nastikute mõju kõreasurkondadele, kuna nastikud eelistavad kõrgemat taimestikku. Kõre rebastele ja mäkradele väga ei maitse, kuna on mingil määral mürgine ja läheb loosi ainult siis, kui midagi paremat pole hulka aega silma puutunud. Kulleseid söövad ujurite ja kiilide vastsed, kalad ning vesilikud. Sigimisajal maksavad kärnkonnad maanteede ületamise eest ränka hinda - väga palju loomi hukkub autorataste all
annaabi.ee 
