Kulukandjate arvestuse aluseks on objektiivne kululiikide ja kulukohtade arvestus.selle valdkonna peamised ül on: 1)omahinna kalkuleerimine hinna alampiiride määratlemiseks, 2)pooltoodangu ja valmistoodangu maksumuse määratlemine ja 3)tulemusüksuste majandustulemuste määratlemine. Kulukandjatena vaadeldakse tooteid, aga järjest enam tegevusi, kuna teatud tegevuste tulemusena sünnivad tooted.tegevuspõhine kuluarvestus mõõdab kulusid ning tegevustega,kuluressurssidega ja kulukandjatega seotud tulemusi.ressursid seostatakse tegevustega ja tegevused omakorda kulukandjatega lähtudes oluliste tegevuste kasutamisest. TOOTEÜHIKU OMAHIND:annab infot, kui palju toodang tootjale maksma on läinud.muutuvad kulud/tooteühikute kogus+püsikulud/tooteühikute kogus ehk (muutuvkulud+püsikulud)/toodanguühikud. 1. Traditsiooniline omahinna metoodika.
kasutatavad kalkulatsioonimeetodid kajastavad piisavalt objektiivselt tootmiskeskkonda ja selles toimuvaid protsesse. Peamine vajadus on teada , kui palju toode või teenus meile endile maksma läheb. Ilma selle teadmiseta on keeruline teha pakkumist hinna osas. 106 Tegevuspõhine kuluarvestus kujutab endast metoodikat , mis mõõdab kulusid ning tegevustega, kuluressurssidega ja kulukandjatega seotud tulemusi. Ressursid seostatakse tegevustega ja tegevused omakorda kulukandjatega lähtudes oluliste tegevuste kasutamisest. Kulukäitur on põhjuslik tegur mis mõjub kuludele. Käiturid jagunevad oma iseloomult: · Mahupõhised käiturid- seotud ettevõtte tegevusmahuga ( toodangu maht, töötatud inimtunnid jne. ) · Tegevuspõhise käiturid- seotud konkreetse tegevuse toimumisega ( tellimuste arv, tehnoloogiline tsükkel )
annaabi.ee 
