Olulisemateks mitterahalisteks kuludeks kasumiaruandes on raamatupidamislik materiaalse põhivara kulum (depreciation) ja immateriaalse põhivara kulum (amortization16) (Brigham, Daves 2004). Immateriaalne põhivara on näiteks arvuti tarkvara, kulutused uurimustele, asutamis- ja arenguväljaminekud, litsentsid, patendid, kaubamärgid. Seoses kulumiga on finantsanalüüsis kasutusel näitaja, mida nimetatakse kulumieelseks ärikasumiks (EBITDA earnings before interest and taxes plus depreciation and amortization). Hinnangu andmisel tuleb arvestada sellega, et bilansis on näitajad teatud kuupäeva seisuga (varumuutujad), aga kasumiaruandes on perioodnäitajad (voomuutujad). See tekitab analüüsil lisaprobleeme. Näitena võib tuua rentaabluse hindamise probleemi. Kui varade rentaabluse leidmisel võetakse varad aasta lõpu seisuga,
parandamine. Analüüsi tulemus sõltub algandmete kvaliteedist ning analüüsis kasutatavad andmed peavad olema tõepärased ja asjakohased. Finantsanalüüsist selguvad ettevõtte tugevused ja nõrkused. (Nukka, 2018, lk 10-11) Finantsaruandluse analüüsis on hinnangu andmisel tähtis eristada rahalisi ja mitterahalisi kulusid. Mitterahalisteks kuludeks on materiaalse ja immateriaalse põhivara kulum ning seoses sellega on analüüsis kasutusel näitaja, mida nimetatakse kulumieelseks ärikasumiks. Kasumiaruandes on toodud rahalised absoluutnäitajad, kuid võrdluseks on vajalik leida suhtelised näitajad (Kõomägi, 2006, lk 111-112). Selleks saab kasutada järgnevaid analüüse: horisontaalanalüüs, vertikaalanalüüs ja finantssuhtarvude analüüs. 1.4.1 Kasumiaruande horisontaalanalüüs Horisontaalanalüüsiks nimetatakse kahe või enama perioodi näitajate omavahelist võrdlemist, mille eesmärgiks on näitajate muutmist jälgida nii absoluutsummas kui ka
annaabi.ee 
