vähem põlevat materjali alustaimestikku. Kuusikud kasvavad ka viljakamatel kasvukohtadel ja sealne rohurinne on lopsakam ning vähem tuleohtlik kui samblad, samblikud ja puhmad männikutes. Kui aga tuli on siiski valla pääsenud, siis kuusenoorendikus võib see kiiremini latva minna kui männinoorendikus. Tegelik tuleoht looduses ei lange periooditi kokku metsa tuleohuklassiga. Kevadel kuu kuni poolteist peale lume sulamist on kuiva kuluheinaga lehtpuumetsad isegi tuleohtlikumad okaspuumetsadest. Sama on pikkade põuaperioodide ajal. Põua ajal täiesti tule eest kaitstud metsi ei olegi, mõningane erinevus on vaid tule iseloomus. Metsa bioloogilistest iseärasustest isegi enam avaldavad metsa tuleohule mõju metsa paiknevus ja külastatavus. Selgelt on suurem tuleoht asulate ja linnade lähistes metsades, kus palju inimesi käib metsas ja kus on ka suurem oht mujalt (maanteedelt, kulupõletamisest,
troofilised tasemed. Rea lõpus, viiendal või kuuendal tasemel on tippkiskjad. Alates teisest troofilisest tasemest läheb surnud orgaaniline aine laguahelasse. Troofsus toitelisus, kompleksnäitaja, mis väljendab veekogu aineringe tüüpi ja intensiivsust määravate ühendite sisaldust vees ja nende põhjasetteis akumuleerumise intensiivsust. Tuleohtlik ala metsa ja muu taimestikuga nagu kuluheinaga, tuleohtliku põõsastikuga (kadakas), poolpõõsastikuga (kanarbik, sookail, põõsasmaran) ja kuivanud rooga kaetud ala ning turbapinnasega ala. Tuleohtlikul ajal (algab kevadel pärast lume sulamist ja lõpeb sügisel vihmaste ilmade saabumisel) on tuleohtlikul alal keelatud suitsetamine, lõkke tegemine, raiejäätmete või muu risu ja kulu põletamine, rohket suitsu tekitava risu, põhu jms. põletamine ning muu tegevus, mis põhjustada tulekahju.
annaabi.ee 
