Koduleivaraamat „Austa leiba, leib on vanem kui meie“ 1. Autor: Kaia-Kaire Hunt Eesmärk: esiemade leivateotarkus taasavastada, uuteks leivategudeks julgust ammutada ja selle iidse kunsti kogemusi omalt poolt edasi anda 2. Tooraine: Rukis, viljataim mis levis pronksiajal euroopasse, kus arenes omaette kultuurteraviljaks. 3. Ajalugu: Algselt ei kasutatud leiva tegemiseks üksnes viljateri, vaid kogu rukkitaime maapealset osa. Leivateole eelnes pudrukeetmise oskus – arvatavasti olid esimesed leivakakukesed just pudrupotist üle keenud, kuumadele kividele kukkunud ning seal ära küpsenud pudrukördipallid. Jahtunult oli see kivikõva. Pehmeks ja muredaks muutus leiba alles hiljem, pärast hapendamise avastamist, mis sai alguse Egiptusemaalt, pärisorjade juurest. Sealt liikus
kaheõielised pähikud, mille alusel paiknevad 2 liblet. Õiel on emakas ja 3 tolmukat ning seda ümbritsevad välis- ja sisesõkal. Viljadeks on paljasteralised terised. Rukise ajalugu Looduslikult esines rukis Edela-Aasias nisupõldudel umbrohuna. Koos nisuga levis rukis pronksiajal (18001500 eKr) Euroopasse, kus ta jahedamas kliimas ja kehvemal mullal arenes omaette kultuurteraviljaks. Ehkki Rooma ajal kasvatati rukist Reini ja Doonau ääres ning Briti saartel, ei pidanud Plinius Vanem sellest suuremat. "Loodusloos" kirjutas ta, et rukis "on väga vilets toit, mis kõlbab üksnes nälja vältimiseks" ja et rukkisse segatakse speltajahu, "varjamaks kibedat maitset, ning isegi siis on see kõhule äärmiselt ebameeldiv". Eestis kasvatati rukist küll juba I aastatuhande alguses, kuid kultuurteraviljana levis ta laiemalt 11
annaabi.ee 
