EESTI KIRJANDUS 20. SAJANDIL Referaat Gustav Suitsu algatusel loodi 1905. aastal Tartus olulist rolli mänginud kirjanduslik ja üldkultuuriline noorteliikumine Noor-Eesti, kuhu kuulusid noored eesti haritlased, teiste hulgas ka Friedebert Tuglas, Johannes Aavik ning Villem-Grünthal Ridala. Noor-Eestit on nimetatud ka agressiivseks kultuurpoliitiliseks liikumiseks, mis seadis oma ülesandeks eesti ühiskonna muutmise. Nende eesmärk oli väljuda senisest provintslikust alalhoidlikkusest ning saavutada eurooplus. Saksa okupatsiooni ja Vabadussõja (1918-1920) ajal olid kultuurielu ja kirjandus ajutiselt surutud kitsamatesse raamidesse, ent iseseisvas Eestis tekkis kultuuri arenguks taaskord uusi võimalusi ja kirjanduselu elavnes kiiresti. Vabadussõja-järgses kirjanduses kajastus veel Vene
Aavik, V. Grünthal-Ridala, A.Kallas, J.Oks. Nooremad liikmed: J.Semper, A.Alle. (Vähemal määral on sellega seotud olnud ka Anton Hansen Tammsaare.) Stiil:Modernism. Eesmärk:Avardada eesti vaimset vaatepiiri senistest saksa ja vene mõjudest laiemale euroopalikule pinnale: integreerida prantsuse, skandinaavia ja itaalia kirjanduste uusi suundi. Uuendada kujutavat kunsti ja muusikat. Tähtsus:Esindab uut põlve, st uut vaimu, veel enam uut inimest. Noor-Eestit võib pidada ka agressiivseks kultuurpoliitiliseks liikumiseks, mis seadis oma ülesandeks eesti ühiskonna muutmise. 1905. aasta suurte sotsiaalsete murrangute tuultes muutis oluliselt kogu Eesti vaimsust ja kultuuri. "Noor-Eesti" elavdas 1905.1919. aasta kultuurielu, tõstis kirjanduse vormi- ja stiilikultuuri, viis kirjanduskriitika paremale tasemele, tõstis raamatukujunduse taset, elavdas kunstielu, arendas eesti keelt ja rikastas sõnavara, tutvustas Eesti lugejaskonnale maailma filosoofilisi suundi, sellest
annaabi.ee 
