Suits, näitekirjanduse alal Hugo Raudsepp, noorsookirjanduse alal Oskar Luts ning kirjandusloo alal Friedebert Tuglas. 1925. aastal võeti Riigikogus vastu kultuuromavalitsuse seadus. Seadus tunnistas rahvusvähemusteks sakslased, venelased ja rootslased ning kõik teised rahvusgrupid, kelle arv ületas 3000 piiri. Kõigil sellistel rahvusgruppidel oli õigus kutsuda ellu oma kultuuromavalitsuse asutused esindusorganina kultuurinõukogu ja täidesaatva instantsina kultuurivalitsus. Kultuuromavalitsustel oli õigus asutada, ülal pidada, juhtida ja kontrollida emakeelseid koole ja teisi kultuuriasutusi (teatrid, raamatukogud, kirjastused jm). Omariiklusaastatel kasvas varasemast eesti talurahvakultuurist välja kõrgprofessionaalne rahvuskultuur. Järsku suurenes muusikute, näitlejate, kirjanike ja kunstnike arv. Tegutsesid haritlaste kutseliidud nagu Eesti Kirjanikkude Liit, Eesti Kujutavate Kunstide Keskühing, Eesti Näitlejate Liit, Eesti Õpetajate Liit
väiksemateks. Päritolu polnud enam nii tähtis. Rahvuslik aspekt muutus palju olulisemaks, tähtis oli olla saks vähemusrahva hulka kuuluda. Maaseadus mõisad võõrandati riigile. 1920. seisuste kaotamise seadus. Kaotati seisustega kaasnevad privileegid, gildid. Sakslased taotlesid omale oma kultuuromavalitsuse. Kultuurinõukogu valiti 3 aastaks. Eesotsas oli president. Jagunes komisjonideks. Kultuurivalitsus jagunes ametiteks. Vahendati kultuuri Saksamaalt. Ettekandeõhtud. Kultuurautonoomia oli sakslaste jaoks vahend, mille abil püüti siin oma positsiooni kindlustada ja säilitada. Iseloomulikuks seltsitüübiks olid perekondlikud seltsid. Mustpeade klubi mustpeade hoone järgi, selt asus selles hoones. Tegemist oli meeste klubiga. Arvuliselt suurim Tallinnas tegutsev baltisakslaste selts. Eraldumine teistest rahvustest oli suur.
annaabi.ee 
