Kunstilise loomingu ja kunstilise teostuse olemusele pole mänguelement sugugi võõras ning see avaldub väga selgesti muusalistes kunstides, kus on väga tugev mängusisu. Paljud tänapäeva kunstivormid tõrjuvad välja kunagised kunstielemendid. Kultuuriprotsessi käigus näiteks surus raamitud pilt tahaplaanile seinamaalingu ning vaselõige tõrjus välja miniatuuri. ,, Mängulisus on sellest kõigest kaugel. 18.sajandist peale, sestsaadik kui kunsti hakati teadvustama kultuuritegurina, paistab ta olevat mängukvaliteedilt pigem kaotanud kui võitnud. Kas see tähendab, et kunst jõudis kõrgemale? Võiks ju väita, et kunagi oli kunsti õnnistuseks, et enamasti polnud tal aimugi mõttest, mida ta endas kannab, ja ilust, mida ta loob. Enesekindlas teadmises omaenda kõrgeandelisusest läks kaotsi midagi tema igavesest lapselikkusest. Teiselt poolt tohib vististi näha mänguelemendi teatavat tugevnemist kunstielus järgmises näites
sajandi algul. Esimese maailmasõja eel ja ajal Baltimaade sõjalis-strateegiline väärtus kasvas veelgi. Mitte ainult Eesti-Vene suhetes, vaid Eesti ja Euroopa ning Eesti ja ülejäänud maailma vahelistes suhetes kujutab eesti kultuuri heterogeensus ja samal ajal selge omapära meie identiteedi määratlemisel üht tugevamat argumenti. Rahvuseks kujunesid eestlased kõigepealt kultuurilise iseseisvuse saavutamise kaudu, jäädes samal ajal avatuks erisuunalistele mõjutustele. Tähtsa kultuuritegurina tuleb arvestada seda, et isegi Vene impeeriumis avanes Eesti itta, kuid jäi avatuks ka läände. On ilmne, et eesti kultuuri tekkimine ja areng kahe tsivilisatsiooni piirialal ühelt poolt kiirendab kultuuri innovaatiliste protsesside omaksvõttu, sest semiosfääri piirialal toimuvad semiootilised (märgitähenduslikud) protsessid kiiremini kui selle keskmes, teiselt poolt leiab aset võitlus piiri valdamise pärast selle muutmiseks ükskeelseks
annaabi.ee 
