ka pärast seda. Kunstiajaloolane Jaak Kangilaski väidab, et kultuuripoliitikal on kaks võimalikku vormi: monarhistlik ja liberaalne. Nõukogude kultuuripoliitika on monarhistlik ning seda on Kangilaski iseloomustanud järgmiselt: olulised on traditsioonilised institutsioonid, kunstielu on organiseeritud hierarhiliselt ja tsunftilaadselt (oli ju loomeliitu saamine kunstniku peaaegu et ainuke ametliku tunnustamise vahend). Valdav enamik inimesi on passiivsed kultuuritarbijad, kellel puudub omaalgatus ja tegevusvabadus (Kangilaski 1998). Teatripoliitika puhul kehtivad enam-vähem samad tunnused ka täna: kui räägitakse teatrist, siis mõeldakse selle all tavaliselt mõnda riigi- või munitsipaalomanduses olevat kutselist teatrit, finantseerimine on endiselt maksimaalselt tsentraliseeritud ning eraalgatust teatri tegemisel peab Kultuuriministeerium meeles hea sõnaga, mitte aga eriliste majanduslike toetustega. Seega võib
võib väheneda formaalse hariduse toetamine ja väheneks ka mitteformaalse õppe programmid. Kokkuvõte Huviharidusel ja -tegevusel on nii riigi, kohaliku omavalituse kui ka noore tasandil kanda suur roll. Läbi huvihariduse on võimalus noorteni viia riiklikult tähtsad sündmused, traditsioonid jne., mis on vajalikud eesti riigi kestlikuks arenguks. Nagu eelnevalt öeldud, siis noored loovad homse maailma ning oluline on kasvatada meie noortest tulevased kultuuritarbijad, pakkudes kultuurikogemusi varases eas. Samuti ei saa unustada, et huvihariduse ja -tegevuse teel panustame ka noorte võtmepäevuste arenemisele, mille toel muutuvad ka noorte omavahelised suhted, suureneb noortes empaatiavõime. Tutvustades erinevaid kultuure, muutub noorte suhtumine teistesse kultuuridesse, sest muutub teadmine, et me kõik ei ole ühesugused. Toetades noorte loovust, aitame kaasa nende edaspidiste probleemide lahendamisele.
annaabi.ee 
