inimtekkelisi koosluseid, eelkõige puisniidud, loopealsed (joonis 1), lamminiidud, rannaniidud, aga ka teised karja-ja heinamaad, kus inimõju on piiratud vaid niitmise ja karjatamisega. (Aavik, T. Pärandkooslused) Laiemas mõttes on pärandkooslusteks kõik majandatavad pärismaised kooslused - näiteks majandatavad pärismaistest liikidest (looduslikult uuenenud) metsad, aga ka traditsiooniliselt majandatavad looduslikud veekogud (Vikipeedia, pärandkooslus). Pärandkooslused on kultuuristamata rohumaad. See tähendab, et neid ei väetata (väljaarvatud karjatamisega kaasnev loomasõnnik), ei künta, ei kuivendata ega neile ei külvata (Aavik, T. Pärandkooslused). Pärandkoosluste säilitamiseks kasutatakse looduslähedasi hooldusmeetodeid nagu valikraie, niitmine, karjatamine ning kulupõletamine. Kui pärandkooslust enam ei hooldata, muutub see looduslikuks koosluseks (roostik, angervaksastik, võsa, mets). (hot.ee, pärandkooslustest)
kollektiivses teadvuses üliesilduvad kui olelusvõitluse kaks eristrateegiat. Esimene neist seostub sõna olelusvõitlus esimese poolega (töökus kui ainelise baasi ja seega kvaliteetse oleluse 10 kindlustamise strateegia), teine teise poolega (viha kui valmidus vajaduse korral võitlusesse asuda oleluse ja selle põhiväärtuste eest). Kuigi primitiivset olelusvõitlust peetakse kultuuristamata looduse evolutsiooniprotsessi nähtuste hulka, leiab tsiviilühiskonna keelekasutusest siiski ühisjooni olelusvõitlusega. Ehk on tegemist meie isekate geenidega, mis soovivad üle võtta avalikult võitluslik kultuurimudel, kus ühe edu tõlgendatakse teise ebaedu põhjusena ja et isiklikult läbi lüüa, tuleb edu kas töökalt tegutsedes või vihaga välja teenides. (Orav, Vainik 2005: 258-277) Kirjandus 1. Allik J., Rauk M. (2001) Emotsioonid. Psühholoogia gümnaasiumile
annaabi.ee 
