kuueteistkümneaastase Albiera degli Amadoriga, kes mõni aeg pärast abiellumist ka suri. Kuna Leonardo isa tunnistab poisi kohe omaks, asub viimane elama isa juurde, kus tema lapsepõlv ja varajane noorus mööduvad Toskaana mägede ja orgude rüpes. Sealt saab arvatavasti alguse ka suur huvi looduse vastu ja süveneb veelgi tema kalduvus jälgida enese ümber olevat maailma ning hinnata kõrgelt kogemuse väärtust. 15. sajandi Firenze suur kultuuriplahvatus, mis oli kuulda kogu Toskaanas, on arvatavasti põhjuseks, miks pärast vanaisa Antonio di Piero di Guido da Vinci surma kuueteistaastane Leonardo koos isaga Firenzesse kolisid. Noormehe annet märgati juba varajases eas ning ta 2 asus õppima skulptor ja maalikunstnik Andrea del Verrocchio juures. Verrocchio töökotta
Just selle aktiivse dialoogi käigus kujuneski 1930-ndate lõpuks eesti kultuuri oma nägu. Nõukogude totalitaarse korra tingimustes õnnestus eesti kultuuril säilitada elujõud ja dialoogiline suhe maailmakultuuri ja omaenda traditsiooniga. Nõukogude ajal kujundas eesti kultuur selle dialoogi pidamiseks koguni spetsiifilise keele, nn ridadevahelise keele. 1990-ndate algul, kui Eestist sai taas iseseisev riik, selgus ühtlasi kummaline seik: ühelt poolt leidis aset kvantitatiivne kultuuriplahvatus, teisalt nõrgenes dialoogiline side eesti kultuuritraditsiooniga. Eesti kultuur fragmenteerus ning tervik hakkas kaotama oma nägu ja identiteeti. Selgelt on ilmnenud tendents suutmatusest ja tahtmatusest pidada dialoogi kultuurilise lähiminevikuga. Eesti kultuuri probleemiks ongi lahustumine pidevalt vahelduvates trendides, dialoogi süvenev nõrgenemine traditsiooniga, keeleline kreoolistumine inglise keele kasuks. Eestlaste kultuurilise identiteedi kõikuvus peegeldub