Eesti kultuur on kinni, sõltuv sellest maast, kus teda luuakse ja tarbitakse. Iga kultuuri areng on olemuselt dialoogiline, eesti kultuur on dialogismist sõltuvuses. Eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal". Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja simultaansesse dialoogi Euroopa kultuuridega. Just selle aktiivse dialoogi käigus kujuneski 1930-ndate lõpuks eesti kultuuri oma nägu. Eesti kultuuri probleemiks ongi lahustumine pidevalt vahelduvates trendides, praegusel perioodil on tegemist dialogismi kriisiga eesti kultuuris.
Seda enam, et eesti kultuur ise eksisteerib kahe suure paradigmaatiliselt erineva lääne- ja idakristliku kultuuriareaali piiril, niisiis "puutepunktide eikellegimaal".Eesti rahvuskultuur tekkis 18. sajandi Euroopa romantismi ühe haru, baltisaksa järellainetusena. Baltisaksa valgustuse rüpes kujunenud eesti rahvuslik eneseteadvus oli vähemalt retoorilises opositsioonis oma kolonisaatoritega, võttis aga samas üle selle kultuurimustri. 20. sajandi algul vallandunud Noor-Eesti kultuuriliikumine hülgas selle opositsioonilisuse ning asus aktiivsesse ja simultaansesse dialoogi Euroopa kultuuridega. Just selle aktiivse dialoogi käigus kujuneski 1930-ndate lõpuks eesti kultuuri oma nägu. Nõukogude totalitaarse korra tingimustes õnnestus eesti kultuuril säilitada elujõud ja dialoogiline suhe maailmakultuuri ja omaenda traditsiooniga. Nõukogude ajal kujundas eesti kultuur selle dialoogi pidamiseks koguni
annaabi.ee 
