üldolukorrast mõneti erinevate ja asja veelgi keerukamaks muutvate teguritega. Rahvakultuuride teadlik ja aktiivne arendamine toimub loomulikult põhiliselt vaimse kultuuri valdkonnas, mistõttu etnilised iseärasused on siin selgemini nähtavad kui hoopis tugevamini integratsiooniprotsessist haaratud materiaalses kultuuris (Viires 2001). 1940. aastail lõid Teise maailmasõja sündmused ja Nõukogude anneksioon Eestis täiesti uue kultuurisituatsiooni. Rahva kultuurilool on kaks põhilist aspekti: 1) vaimsete väärtuste loomelugu, 2) loodud väärtuste levik, tarbimine, säilitamine ning edasiandmine põlvest põlve, kultuurivahetus jms., mida lühidalt võiks nimetada vaimsete väärtuste tarbimis-käibimislooks (Viires 2001). Sõjajärgset poolsajandit võib periodiseerida mitmeti. Võttes aluseks eestlaste kultuurilise orientatsiooni, siis: 1) 1945.-1950. aastate lõpp, 2) 1960. aastad, 3) 1970. aastad, 4) 1980. aastad
kirjandusest? Uus kultuuriajalugu = antropoloogiline ajalugu. Kultuur hõlmab kõiki inimtegevuse tahke; minevikku käsitleb totaalselt (ühiskond, majandus, kirjandus, poliitika, teadus, igapäevaelu); vaatleb minevikku pisiasjadeni välja ja tähtsustab neid; vaatleb probleemipõhiselt ajaloos kinnistunud vastandpaare, nagu eliitkultuur vs rahvakultuur, tootmine vs tarbimine. Kuidas see muudab meie arusaama kirjandusest? Kirjandusel on roll kultuurisüsteemis, kirjandusel ja kultuurilool on vastastikused kokkupuutepunktid, kirjanduse ja kultuuriajalooline lähenemine: looduse, maastiku- ja ruumikujutus kirjanduses, soomudelid kirjanduses, kultuuride kohtumine. Kirjandus on pidev loominguline kohandumine ja mitte pelgalt vastuvõtt. 17 5. Soouurimuslik perspektiiv kirjandusteaduses toetub feminislikule arusaamale ühiskonnas ja kultuuris valistevatest soohierarhiatest. Miks on
annaabi.ee 
