Eesti idapoolses osas jäigi venekirveste kultuuri kandjate osa võrreldes Lääne-Eesti etniliste protsessidega tagasihoidlikumaks. Nimelt sulasid indoeuroopa päritolu siirdlased pikapeale kogu Eestis kammkeraamika hõimude hulka. Nähtavasti alles pronksiajal lõpule jõudnud assimilatsiooni-protsessi tulemusena muutus Eesti rahvastik veelgi europiidsemaks. Venekirveste kultuuri hõimudelt jäi pärandiks ka arvukalt keele- ja kultuurilaene. Otsustamaks pronksiajal (u. 1500-600 e.Kr.) aset leidnud võimaliku immigratsiooni üle on Kirde-Eestist andmeid liiga napilt. Keskmise rauaaja (u. 450-900 p.Kr.) puhul on Alutaguse etniliste olude suhtes olulisim see, et esmakordselt kohtuvad nüüd kalmeid ka Peipsi rannikul ja Kuremäe lähistel. Pärast seda ida poolt tulid uued siirdlased, kes pärinesid vadjalaste lõunahõimust. See hõim elas territooriumil, mis hõlmas 10. - 11. sajandil ligikaudu Oudova, Samro järve, Luuga jõe
puhul), kuid sellest on ka erandeid. Näiteid: hiina kultuur, antiikkultuur, ameerika tänapäevakultuur jne. Kultuurid reeglina tekivad, arenevad ja kaovad. On kultuure, mis on kestnud ainult mõne sajandi ning on ka kultuure, mis on kestnud läbi aastatuhandete. Pikemate perioodide puhul võidakse eristada kultuuriepohhe. Kultuuride omavaheliste mõjudena ehk kultuurimõjudena mõistetakse tavaliselt kultuurilaene (teisest kultuurist õppimist, teise kultuuri elementide kasutusele võtmist). Ulatuslikud kultuurimõjud võivad viia kultuurilise assimilatsioonini (teise kultuuri sisse sulandumiseni) või akulturatsioonini (oma kultuuri kaotamiseni). Kultuuriline ekspansioon on vägivaldne kultuuri pealesurumine. Kultuurimõjud võivad osaleda ka uue kultuuri tekkimisel ja kujunemisel. Kultuurilaen on näiteks Jaapanis kasutatav hiina kiri, kartuli kasvatamine Euroopas jmt
annaabi.ee 
