Maastikus sisalduvad elemendid, mis omavad kultuurilist või sotsiaalmajanduslikku tähendust mingile inimrühmale. Maastik on kultuuriline kujund, ümbritseva esitamise, struktureerimise või sümboliseerimise pildiline viis. See ei tähenda, et maastikud oleksid mittemateriaalsed. Maastikud võivad olla esitatud mitmesugusel alusel mitmesuguste materjalidega – värviga lõuendil, kirjana paberil, pinnase, kivide, vee ja taimedega maapinnal. Maastik kui kultuurikonstruktsioon. *Maa-ala välisilme, nii nagu me teda tajume, antud ajal antud kohas olevate nähtuste ja toimuvate protsesside visuaalne summa. *Meeltetaju tulemusena tekkinud kujutluspilt. *Nägemisviis, aja jooksul mingi koha kohta kogunenud kultuuriliste väärtuste, sotsiaalsete käitumiste ja individuaalsete tegevuste 1 sümboolne väljendus. Maastik on kultuurikujund, ümbritseva
L-i järgi on subjekt kultuurifunktsioon. B-i järgi on autor/kirjanik keelefunktsioon. Subjekt taandub funktsiooniks, tekst on sümboolsete süsteemide ristumiskoht, indiviid on kultuuri atribuut. Lacan: Subjekt iseenesest on eimiski, alateadvus on selle Teise kõne, kelle ta maailmas eest leiab. Barthes`i töös “Kriitika ja tõde” esitatav mõiste ‘kiri’ viitab mitte subjekti sisemistele atribuutidele vaid tema puudumisele. ‘Kiri’ on kultuurikonstruktsioon, see on sotsiaalsus, mis autori kaudu teostub. “Autori surm” – räägib ka ‘kirjast’ kui alast, kus kaovad meie subjektiivsuse jäljed, kirjas kaob individuaalsus, kirjutaja kehaline identsus iseendaga. Kui miski on jutustatud jutustamise pärast, siis jutustav hääl eemaldub oma lättest, saabus autori surm, algab “kiri”. See ei tähenda mitte, et autor allub keele stampidele vaid, et ta allub sotsiaalsele ideoloogiale. Lugeja astub autori asemele.
annaabi.ee 
