Rääkimata sellest, et viimase mõne kümnendiga on turismist endast saanud omaette kultuurinähtus. Tõsi , kultuurituristide põhiliseks reisimotiiviks on tundma õppida võõrase maade kultuuri ning ajalugu. Selleks külastatakse muuseume, erinevaid vaatamisväärsusi, festivale ning muid rahvustele omaseid kultuurisümboleid. Vahepeal on teinud turism suure pöörde. Sihtkohta ei külastata enam niivõrd sooja päikese, vaatamisväärsuste vaid hoopis kultuurikogemuste pärast. Artiklis oli toodud näide, et põhjamaalaste jaoks on esimene kokkupuude araabia tänavakaubitsejaga tunduvalt ilmekam kultuurinäide kui vanalinna kitsikuses kõrguv mosee Kultuuriturismi all peetakse silmas olevikus eksisteeriva kogukonna eluviisi jälgimist ja tundmaõppimist. Ei ole vahet, kas turist külastab muuseumi, kultuuriüritust või rahvusparki, oluline on, missuguse emotsiooni ta kaasa saab ning kas tal tekib soov tulla tagasi.
rahvusriigi põhimõtete järgi. Etnos viitab rühmale, kellel on ühine kultuur kõige laiemas mõttes. Rahvus (inglise k nation) viitab rühmale, keda koondab ühine territoorium (või mälestus sellest), ühtne majanduslik ja poliitiline süsteem. Rahvus võib olla monoetniline, kui teatud piiritletud territooriumi ja poliitilis-majandusliku süsteemi sees toimivad (peaaegu) ainult ühe kultuuri kandjad. Instinktiivne kaitsepositsioon ja teisetüübiliste kultuurikogemuste tõrjumine on moodustanud peaaegu sissepoole suletud enklaavi - Eesti etnost teadvustanud inimesed olid kinnistatud maa külge, nad identifitseerisid ennast maa kaudu. Ei saa väita, et teiste kultuuride tähendusmustrid siia ei jõua, aga mul on tunne, et siinne kultuuriline enklaav tõrjub nende elusat sulandumist ja püüab ikka veel kaitsta mingit hüpoteetilist (baltisaksa ja vene kultuurielementide sulandumine on juba toimunud) kultuurilist puhtust. Tänases Eestis tuleks
annaabi.ee 
