Retsensioon Kristjan Lukk ,,Lapimooride lapitöönäitus" Käisin teisipäeval, 16. veebruaril Kuressaare Kultuurikeskuses vaatamas ,,Lapimooride lapitöönäitust", mille autoriteks olid Kaie Allvee, Vaike Kask, Anneli Õun, Maret Suik, Maie Tang, Leeni Uljas, Jaanika Vakker, Liivi Järvalt, Kaie Keskküla ning külalistena Kuressaare päevakeskuse lapitööringi liikmed. Kultuurikeskuse suure saali ukse peal oli näituse kirjeldusena öeldud, et käsitöölised soovivad keset jäist talve tuua külastajateni meenutusi või unistusi soojast suvest, rohelisest kevadest, sinisest sädelevast veest, leebest liivarannast ja paljust muust. Sellega said nad minu meelest hakkama, kuna kohe sisse astudes hakkas silma tagumine sein. Hiljem sealseid kirjeldusi lugedes võis teada saada, et tolle seina peal paiknesidki nn. ,,suvetekid". Tegemist polnud aga mitte ainult suval...
Aja jooksul hoone luitus ja kippus lagunema, mis leidis lahendust renoveerimise teel. 2007. aastal avati kaua oodatud renoveeritud ja juurdeehitusega koolihoone (vaata Foto 3). Kultuurikeskus 1910. aastal valmis Avinurme Tuletõrje Seltsi pritsimaja, kuhu koondus kogu ümbruskkonna kultuurielu ligi üheksakümneks aastaks (K. Jalakas 2009). Uue kultuurikeskuse (vaata Foto 4) ehitust alustati 1988. aastal, kuid hoone valmis raha puuduse tõttu alles 1999 (tere tulemast avinurme). Uude kultuurikeskusesse on tänaseks koondunud kogu kultuurielu. Varem paiknes praeguse kultuurikeskuse maa peal laululava (uus laululava,ühtlasi neljas, paikneb staadioni ääres, koolimaja taga olevas lohus), kus peeti 30-te aastate piirkondlikke laulupäevi. Kultuurimajas näidatakse kino, peetakse kooli koosviibimisi, korraldatakse tetri ettendusi, õhtuti teevad proove laulukoorid, näitemänguring ja kohalik puhkpilliorkester. Kultuurimajas
Jean Baudrillard, kelle teooriatest lähtus paljus ka Eesti väljapanek, on sarnastel ajenditel kirjeldanud estetiseerituse ja vaatemängu kõikjalolu, "reaalsuse perversiooni ja maskeerimist", kus kõike hinnatakse vaid välimuse järgi ja algupärast või tõelist asendab simulatsioon. Situatsionistide-aegsest "äärelinna ostukeskusest liiguti kesklinna kultuurikeskusesse, millest oli nüüdseks saanud lõputult ümbertöödeldavate kaupadega hüpermarket".[iii] Siit spetsiifilisemalt on arhitektuuriprotsessi kirjeldanud inglise arhitektuuriteoreetik Neil Leach,[iv] kelle arvates langeb arhitektuur eriti lihtsalt simulacrum'i-lõksu, sest suhtleb maailmaga just visuaalse representatsiooni kaudu. Leachi arvates on kõik püüded tegeleda
annaabi.ee 
