lavastusega, mis sisaldab rohkelt sümboleid, peidetud sõnumeid jms). Ka Juri Lotman ütleb oma lavasemiootika käsitluses, et väljaspool lava kulgeb elu, mis on teatrimaailma aineseks. Ta lisab, et see ei ole veel teatrimaailma aluseks, juures peab olema kunsti puudutus. Oma arutluse käigus olen jõudnud pigem arusaamale, et teatri ja ühiskonna suhe on üsna ühesuunaline, mitte otseselt toetav vastastiksuhe. Kultuurikeskonnas toimuvad ühiskondlikud protsessid siiski loovad teatrimaailma, aga teater tõlgib need oma kunsti keelde, seega eksisteerivad nad siiski koos kultuuriruumis teatavas sümbioosis. Lavaväline elu on küll teatrimaailma aineseks, aga teater ise tekitab siiski ka mõningat “võbelust” või kõmu (meedia, diskussioonid jne), aga otseselt suuri muutusi ta ühiskondlikus plaanis enesega kaasa ei too (tänases Eestis).
stabiilne isikuomadus, mis areneb välja pärilikkuse ja keskkonna vastasmõju tulemusel(Sternberg 2003). Robert J. Sternberg on veel väitnud, et praktiline intelligentsus on see, mida inimesed nimetavad kaineks praktiliseks mõistuseks, võimeks, mida me vajame keskonnaga kohanemisel, selle kujundamisel ja ka valimisel. Lisaks sellele on ta veel öelnud, et tavaviisil defineeritud intelligentsus võib võib argielus kasulik olla, kuid praktilise intelligentsuseta ei saaks me hakkama ei oma kultuurikeskonnas ega ka looduskeskkonnas.(Sternberg 2003: xi) Üleüldse on intelligentsus väga laialt mõistetav väärtus. Sellel on mitmeid erinevaid väärtusi ja tunnuseid. Intelligentsust ei ole võimalik täiesti üheselt mõista, veel vähem on võimalik määrata inimese intelligentsust näiteks ainult ühe ainsa testi abil. H. Gardner tõi esile üheksa erinevat intelligentsuse liiki, tema arvates on nendeks kehalis-kineetiline, muusikaline, lingvistiline, ruumiline, loogilis-
annaabi.ee 
