2 ja tekstiga manipuleerimise viisist. Kolmandale etapile on iseloomulik poststruktualistlik pluralism nii originaali mõtestamisel kui ka tõlkemeetodi otsimisel" (Torop 2002: 334). Tõlkesemiootikas ei saa me üle ega ümber Juri Lotmani semiosfääri kontseptsioonist, kus tõlke mõiste eksisteerib selle sõna avaras tähenduses. ,,Lähtepunktiks on tõdemus, et kultuurikeelte eksisteerimine ja areng on võimalik vaid vastastikuste kontaktide kaudu seega eksisteerib iga eraldi võetud keel teatavas semiootilises ruumis ja saab funktsioneerida vaid tänu kahepoolsetele mõjudele selle ruumiga. Jagamatuks töötavaks mehhanismiks semioosise ühikuks ei tule pidada mitte eraldivõetud keelt, vaid kogu antud kultuurile olemuslikku semiootilist ruumi, mida määratleme semiosfäärina (Lotman 1990: 124125).
Tekstis lükatakse tähistatav pidevalt tulevikku, ta on kõrvalekalduv ja toimib tähistaja sfääris. Loogika, mis teksti juhib, ei rajane “mõistmisel”. Tekst on teos, mis on vastu või omaks võetud kogu selle sümboolse olemuse täiuses. Teos tahaks omada kindlat tähendust. Ta pole vastuolus ühegi monistliku õpetusega, mille jaoks paljusus võrdub maailma kurjusega. teksti iseloomustab mõtte paljusus. tekst toimib läbi erinevate kultuurikeelte, mis moodustavad stereofoonia. Tekst moodustub juba loetud tsitaatidest, mis on ilma jutumärkideta. Ühtaegu paljusus ja tendents ühetähenduslikkusele. teos on tingitud tegelikkuse poolt, kuulub autorile, asetub oma kohale kirjandusloos, aga tekstil ei ole kindlalt fikseeritud isadust. autori viirastus võib tekstis ilmuda külalise õigustes. teos on organism, tekst on võrk. Teos on see, mida tarbitakse ja tekst on see, mis puhastab teose tarbimisest.
annaabi.ee 
