Kirjanduslikku ellu tuli ta sajandivahetusel õpilas-noorsoo rühma ,,Kirjanduse sõbrad" albumi ,,Kiired" I-III (1901-1903) toimetajana. 1905. aastaks sai Suitsu kirjanduslik-kultuurilise rühmituse ,,Noor-Eesti" vaimseks juhiks. Ta oli ,,Noor-Eesti" väljaannete, albumite ,,Noor-Eesti" I-V (1905-1915), ,,Võitluse päivil" (1905), ajakirja ,,Noor-Eesti" (1910-1911) toimetaja (osalt koos Friedebert Tuglasega), sõnastas juhtartiklites ideoloogilise programmi, seades liikumise põhieesmärgiks kultuurihorisondi avardamise. Need kirjutised on hiljem koondatud valimikku ,,Noor-Eesti nõlvakult". Sajandivahetusest peale esines Suits enda toimetatud väljaannetes ja mujal perioodikas kirjandus- ning teatrikriitikuna ja kirjandusloolaena. Süvenemist eesti kirjanduse ajaloosse osutavad uurimus Kristjan Jaak Petersonist, artikkel ,,Die estnische Literatur", samuti kirjanduslooline andmestik Suitsu koostatud ,,Eesti lugemiseraamatus". ,,Eesti Kirjanduses" avaladus Suits
konfliktidele, ängile või masendusele. Harva kujutati revolutsiooni või rassi ,,vaenlasi". Gorki kõneles ,,revolutsioonilisest romantismist" kunstis, kus kolhoosielu ja terasetehaste kujutamine polnud enam illustratiivne, vaid kajastab ,,helgetes toonides kangelaslikku tänapäeva". Goebbels kirjutas 1933. aastal, et Saksamaal peab kunst olema nii ,,romantiline, sentimentaalne" kui ka ,,tegelikkusele vastav". Tolle reziimi puhul tähendas see aga kultuurihorisondi teadlikku piiramist, ning üheainsa, üksluise ja konventsionaalse kunsti- ja kirjanduszanri soosimist. Kultuuripoliitika ei tähendanud kaugeltki mitte ainult sõda modernismiga! Vajalik oli defineerida poliitilselt vastuvõetava kultuuri sisu ning toetada kunstnikke, kes said ametliku loa seda poliitikat ellu viia; samal ajal suruti kõik teise katsed uusi kultuurinorme eirata maha ametliku tsensuuri, välistamise ja terrori abil. Kunstielu kontrollimine ei
annaabi.ee 
