tegeleb pigem performatiivsuse potentsiaalsete ilmingutega väljaspool teatrit, siis on Kaljundi väljatoodud teooriaid kergeim rakendada aktidele või sündmustele, mis pole rõhutatult erakordsed, kuid välistatud ei ole kindlasti ka vastupidine. Esmalt tuleks endale muidugi selgeks teha see, et mida pidada erakordseks sündmuseks ja mida mitte. Kaljundi mainib 1950. aastatel Milton Singeri poolt käibele võetud „kultuurietenduse“ mõistet, mida selgitab G. Geertzi uurimusega, kus viimane väitis, et kultuuri kui sümboolse märgisüsteemi toimimisel on oluline koht ka igapäevaellu kätketud sümbolismil, näiliselt triviaalsel rutiinil ja argirituaalidel, millel on omakorda oluline koht erinevate maailmavaadete, eluhoiakute ja tähenduste loomise, edasiandmise ja säilitamise juures. Lavastus „Life Is Very Hard“ põhinebki iseenesest suuresti just väga rutiinsetel
uurimine, nt kuidas NSV muutis teatrit, kuidas teater väljaspool kultuuriruumi mõjub Teatriuurimise valdkonnad (mida uuritakse): Draamauuringud – fookuses draamatekst, tegeletakse tekstiga, uuritakse näitekirjandust Teatriteadus – fookuses teatrikunst, sh tekst ühe märgisüsteemina Etendusuuringud – performatiivne käitumine ja sündmused kultuuris Teatriteaduse valdkonnad: teatriajalugu, etenduse analüüs, kultuurietenduse analüüs (avalikud sündmused, sport, meelelahutus), tõlke-, adaptsiooni- ja dramaturgiauuringud, teatrisemiootika, teatrifenomenoloogia, teatriantropoloogia, teatrisotsioloogia, publiku- ja retseptsiooniuuringud Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, informeerib publikut kui etendus on kahemõtteline, ajalooliselt näeb mida teatud perioodil väärtustati Teatriteaduse eriala hakati TÜ's õpetama 1992 3. Teatrikunsti põhiliigid:
annaabi.ee 
