„Kultuuri“ mõiste TMK sõnastikus KULTUUR I mittepäriliku informatsiooni kogum, mida koguvad, säilitavad ja annavad edasi inimühiskonna erinevad kollektiivid... Strukturaal-tüpoloogilise kultuuriajaloo ülesehituse hädavajalikuks tingimuseks tuleb lugeda kultuuritekstide sisu eristamist nende „keele“ struktuurist. Seejuures tuleb kultuuriajaloolase käsutuses olevate faktide kogusummas eristada teoreetiliselt rekonstrueeritavat süsteemi (antud kultuuri keel) ja antud kultuuri realisatsiooni süsteemivälise materjali massis (tema kõne). Niisiis, kogu kultuuri ajaloo materjali võib vaadelda teatud sisulise informatsiooni vaatepunktist ja seda informatsiooni teatud märkides väljendada võimaldavate ja inimkollektiivide käsutusse andvate sotsiaalsete koodide vaatepunktist. (Kultuuritüpoloogia probleemist. 1967) KULTUUR II
Analüüsides mänguelementi lääne kultuuri ajaloos jõuab Huizinga järeldusele, 17 et hilisemad ajastud on oma mängulisusest palju kaotanud ja jõudnud tänaseks pueriilsesse e. lapsikusse seisundisse, jõuetusse absurdi. · Mäng ja müüt olid need, millest arhailised kultuurid ammutasid oma elujõu · Kultuuri mänguline olemus avastatakse läbi vastanduste: agoonia-sünd, pinge-langus, rõõm-häving; dionüüslik ekstaas on loomejõu allikas Huizinga leiab, et kultuuriajaloolase peamine eesmärk on portreteerida kultuuri mustreid, teisisõnu, kirjeldada mingile ajastule tüüpilisi mõtteid ja tundmusi ja nende väljendusi vastava ajastu kirjandus- ja kunstiteostes. Ajaloolane ,,avastab" need mustrid uurides ,,teemasid", ,,sümboleid", ,,mõtteavaldusi" ja ,,vorme". Vormid on Huizinga jaoks kultuurilised reeglid (vrdl Cassireriga). Huizinga lähenemist ajaloole võib nimetada morfoloogiliseks teda huvitas nii
annaabi.ee 
