patriarhaalset struktuuri. Radikaalfeministid on seisukohal, et naiste allasurutus esineb kõigis ühiskondades, samuti ütlevad nad, et allasurutus on kõige raskemini kõrvaldatav allasurutuse vorm, seega pole seda võimalik kaotada teiste sotsiaalsete muutustega (näiteks klassiühiskonna likvideerimine). Sotsiaalfeminism näeb naiste allasurutuse peamiste põhjustena lisaks patriarhaalsusele ka klassisüsteemi. Lahendusena näevad nad ühiskondlike institutsioonide muutusi. Kultuurfeminismi eesmärgiks on luua eraldiseisev naiskultuur, mille iseloomustuseks oleksid feministlikud rituaalid, sümbolid ja uus keel. Poststrukturaalne feminism toob esiele, et naisel pole võimalik põgeneda ei „naiseksolemise“ eest ega ka piirangute eest, mida ühiskond naistele seab, seega on nad keskendunud individuaalsetele lahendustele- naine peab olukorra parandamiseks murdma end ise läbi sotsiaalsetest kitsendustest.
Põlvkond, kes oli üles kasvanud marksistliku utoopia toel, leidis pärast selle läbikukkumist feminismis uue võimaluse ühiskonda kritiseerida. Laiemalt oli tegu kogu modernistliku, progressile suunatud mõtteviisi (mida võib soovi korral nimetada ka patriarhaalseks) kriisiga. Feminism ei ole kindlasti ühtne vool. Eristada võib liberaalset feminismi, marksistlikku, modernistlikku, radikaalset, sotsialistlikku, postmodernistlikku, kristlikku, heaolufeminismi, kultuurfeminismi igaüks näeb oma missiooni erinevalt, igaüks valib vahendeid erinevalt. Näiteks liberaalne feminism on keskendunud võrdsete kodanikuõiguste ja haridusalaste võimaluste tagamisele (ilmselt peetakse täna loomulikuks, et naistel on valimisõigus ning võimalus saada kooliharidust, ent see ei ole Euroopas alati nii olnud); marksistlikud feministid näevad kurja juurena kapitalistlikku ühiskonda ja soolist tööjaotust kui naiste ekspluateerimise
annaabi.ee 
