Kujunes 1950.1960. aastatel rockerite, nüüdisajal punkide kultuspoeediks. Arvi Siig on 1950. 1960. põlvkonna suurte nimede seast paljude arvates esimene. E. K. L.: "Samas on ta sellest plejaadist enam kui keegi teine rockerite põlvkonna keskne poeet. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse ("Trompetisoolo", 1962; "Reporter värsikaameraga", 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale." Andres Langemets: "Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud "Reporter värsikaameraga" oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid. Tollal öeldi selle kohta "töölisnoorte elu". Arvi Siiast võinuks kõigi eelduste
Kujunes 1950.1960. aastatel rockerite, nüüdisajal punkide kultuspoeediks. Arvi Siig on 1950. 1960. põlvkonna suurte nimede seast paljude arvates esimene. E. K. L.: "Samas on ta sellest plejaadist enam kui keegi teine rockerite põlvkonna keskne poeet. Ta tuli 1958. aastal kirjandusse kui nooruk õhtuselt tänavalt, vihmast ja neoontulede peegelduste vahelt. Mõnedki tema esimestesse poeesiakogudesse ("Trompetisoolo", 1962; "Reporter värsikaameraga", 1966 jt.) koondatud värsid said kultuslikeks. Nende selge sõnastus ja meeldesööbiv värsivorm oli mõistetav väga laiale lugejaskonnale." Andres Langemets: "Arvi Siig debüteeris esimeses luulekassetis 1962, aga 1966 ilmunud "Reporter värsikaameraga" oli raamat, mis pani tema rolli ja asendi luules pikaks ajaks paika. Seal oli ajakirjanduslikku luulet mitmetel teemadel, aga silma torkasid tolleaegse tänava- ja kõrtsielu pildid. Tollal öeldi selle kohta "töölisnoorte elu". Arvi Siiast võinuks kõigi eelduste
saj., üksikuis kohtades isegi 20. saj. algupoole, tuli ohverdada raha, ehteid, hõbevalget jm. (A. Viires, 2007). 4 5 Tänapäeval säilinude ohvriallikaid Taevaskoda (Emaläte) Kuijõe külas Läänemaal Helme ohvriallikas Koorküla ohvriallikas Ohvrikivi Ohverdamiseks või muudeks kultuslikeks toiminguteks kasutatav kivi. Ohvrikivi on ürgne, maailmas laialdaselt tuntud altar. Euroopas leidub ohvikive Kesk- ja Põhja-Euroopas. Need on enamasti ühe või mitme ümmarguse õõnestatud lohuga. Eestis on registreertitud umbes 400 kivi, mis rahvapärimuse järgi on seotud ohverdamiskombega või omavad maagilist tervendavat jõudu. Neist ainult osa on mõne suurema lohuga, paljud aga vaid looduslike süvenditega või ilma lohkudeta (A. Viires, 2007). Tänapäeval säilinud ohvrikivid
külili, jalad põlvist kõverdatud, vähem selili ja väljasirutatult. Saksi- Tüüringi kultuuri allpiirkonnas ka liivast kääbastesse. Domineerivad üksikhauad. Panustena varem vaid tulekivilaastud, siis ka kivikirved ja keraamika, pisut hiljem ka töökirveid ja talbu, samuti vaskrõngaid; kõige lõpus domineerivad keraamika, töökirved ja talvad. Varem peeti neid väga sõjakateks, nüüd on suure sõjakuse hüpoteesist loobutud. Mõned uurijad peavad venekirveid hoopis kultuslikeks. Lõpetuseks võib öelda, et neoliitikumis said alguse kõik tänapäevani jätkuvad protsessid ning esimest korda muutis inimene kardinaalselt loodust. Pronksiaeg Maakide kasutamine sai alguse tegelikult juba paleoliitikumis, kui neid õpiti tundma kui värvainet koopamaalingute tegemiseks. Esimeseks metalliks oli vask, ilmselt ka kuld. Hiljem lisandus neile tina. Pronks on vase ja inglistina sulam, vahekorras 10% tina ja 90% vaske, erinevalt
annaabi.ee 
