suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet. V. Arne Merilai on tema kohta öelnud: "Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata. Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt. Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see lingvistiline külm duss." VI. "Nimetu saar" (näidend, 1966) "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne
keelekäsitlusest raamatus "Artur Alliksaar- Päikesepillaja": 3. "Alliksaare teksti keelelise ilme näivast juhuslikkusest hoolimata ei ole seal sügavuti midagi kogemata. Kuigi tema meetodiks on silbi-, sõna- ja lausetoorme transportimine kalambuuri- ja paradoksimasinasse kõlaassotsioonide juhulindil, käivad selle ulmavabriku kõik tooted ükshaaval läbi operaatori kullipilgu alt. Meister otsustab, mis läheb praaki ja mis müüki./ Meid - tavalobisejaid- kurnab, kuid karastab see lingvistiline külm duss." Poeet mõjutas oma loominguga jõuliselt 1960. aastatel eesti luule uuenemist ja tõi uusi, värskeid suundi eesti luulesse. Artur Alliksaar on tõlkinud nii venekeelset, kui ka saksakeelset luulet. "Aga olnu ei hävi, sest et mälu ei kao." (-Kuskil ajajõe taga-) ..
number üksteist. Selle asemel et ülekuulamist jätkata, pidas komissar talle pika kõne selle üle, kui hädaohtlik on väikesele kodanikuseisusest isikule vahele segada poliitikasse. Sellest sissejuhatusest arendas ta välja pika arutluse, milles kõneles kardinali, selle võrratu ministri, eelmiste ministrite võitja ja tulevaste ministrite eeskuju vägevusest ning tegudest, mille vastu keegi karistamatult töötada ei saa. Lõpetanud kõne teise osa, puuris ta oma kullipilgu vaesesse Bonacieux'sse ja soovitas tal oma seisukorra tõsiduse üle järele mõtelda. Poodnik oli juba ammu kõik järele mõtelnud: ta needis maapõhja hetke, kus härra de La Porte'il oli tulnud mõte panna oma ristitütar temale mehele, ja eelkõige selle 146 hetke, kus see ristitütar võeti kuninganna pesukorraldajaks. Isand Bonacieux' iseloomu põhijooneks oli sügav egoism koos näruse ihnsusega, mida vürtsitas äärmine argus
annaabi.ee 
