küll laamasid, kuid need suutsid vedada vaid väikesi koormaid. Kõrgkultuuri nõrgaks küljeks võib pidada seda, et inkad ei tundnud ratast, kuid siiski olid nad väga leidlikud. Inkad arendasid kohati väga raskesti läbitaval maastikul välja tiheda teedevõrgu kogupikkusega u. 30 000 km, mis ühendas tervet impeeriumi. Kohati olid teed raiutud kaljusse, teisal aga sillutatud ning mägedes jooksid köitest sillad üle kuristiku. Sidet peeti kullerpostijaamade kaudu. Need väikesed jaamad asusid u. iga 2.5 km tagant maanteede ääres, seal olid ootevalmis jooksjad, et kanda edasi teateid. Ühe päevaga võis käsu viia 250 km kaugusele. Kahjuks ei tundnud inkad ka kirjutatavat kirja. Nad säilitasid informatsiooni, nt. statistikat, nimekirju ja isegi ajaloolisi ülestähendusi sõlmkirja ehk kipu abil. Kipu oli pikk horisontaalne nöör, mille kluge kinnitati vertikaalselt rippuvad erineva jämedusega mitmevärvilised nöörid.
Nad joodeti täis ja kägistati. Surnult teeniti teda ikka edasi nagu elu ajal. Kõrgkultuuri nõrgaks küljeks peeti seda, et inkad ei tundnud ratast, kuid siiski olid nad väga leidlikud. Nemad arendasid kohati väga raskesti läbitaval maastikul välja tiheda teedevõrgu kogupikkusega umbes 30 000 kilomeetrit, mis ühendas tervet impeeriumi. Kohati olid teed raiutud kaljusse, teisal aga sillutatud ning mägedes jooksid köitest sillad üle kuristiku. Sidet peeti kullerpostijaamade kaudu. Need väikesed jaamad asusid umbes iga 2.5 kilomeetri tagant maanteede ääres. Seal olid ootevalmis jooksjad, et kanda edasi teateid. Ühe päevaga võis käsu viia 250 kilomeetri kaugusele. Kahjuks ei tundnud inkad aga kirjutatavat kirja. Nad säilitasid informatsiooni, näiteks statistikat, nimekirju ja isegi ajaloolisi ülestähendusi sõlmkirja ehk kipu abil. Kipu oli pikk horisontaalne nöör, mille külge kinnitati
annaabi.ee 
