Ta läks vaatama, et kes see hull on. Algul nii Major kui ka Oiva valetsaid oma elu kohta. Nad otsustaid, et hakkavad kulda seal pärapõrgus otsima. Mõlemal mehel oli kasu sees. Major mõtles, et saab rikkalt raha välja meelitada ja Oivi lootis, et saab rahulikult olla nii, et keegi ei teaks, et ta seal on. Nad läksid elama metsameeste majja. See oli vana puust logudik. Algul ei edenenud kulla leidmine üldse, kuni Oiva raputas salaja varem valmis tehtud kullapuru jõkke. Majaor läks sellest nii hämminguse, et kaevas mitu nädalat asjatult, kuni mõistis lõpuks, et Oiva petab teda ja, et ta oli sinna ise kullapuru raputanud. Major läks nii närvi, et üritas Oivat tappa, raiudes maha puu, mille otsa oli Oiva roninud, kuid Majoril hakkas tast kahju ja ta elustas teda ja ta jäi elama. Nende kahe suhted lähenesid ja neist said head partnerid, kuid Oiva ei olnud ikka nõus oma kulla asukohta avaldama. Nad ehitasid metsameeste maja üles ja
käsikirju alates 1923. aastast. Aastal 1934 ilmus Talviku esimene luuletuskogu "Palavik" "Kammisseppade" kirjastuse väljaandel, kelleks olid autor ise oma lähemate sõpradega. Õhtulaul Enam päikse kuldsest lõõsast punut pärg mu pääd ei ehi. Igast puust ja igast põõsast hiilib mustas mantlis mehi. Võikaid varje kerkib hulgi kohe taeva tuhmjat seina. Kes küll poetas kaarnasulgi ruugesse mu ristikheina? Kes küll pühkis kullapuru punetavalt pilvepangalt, nühkis õiemustrid muru hõberoheliselt kangalt. Ära küsi. Pimedas ju helkimas näed aknaruutu. Koju nüüd! Sest öös on asju, mille külge tark ei puutu. Luuletus ´´ Õhtulaul ´´ - räägib pilkasest pimedusest, ööst mil kõik on teist moodi kui päeval. Hommikul on kõik jälle palju säravam. *** *** ***
annaabi.ee 
