märkimisväärne hulk neist hukkus külma, haiguse ja kuritegevuse läbi. Juba rännak kullaleiupaikadesse võttis enamasti kuid. Ohtlik ja tormine aurikusõit üle ookeani, seejärel rongireis, mida katkestasid laviinid, rongiröövid ja maalihked, jalgsirännak üle talviste mäekurude, suveperioodil metsatulekahjud ja sääseparved, paadisõit kärestikulistel jõgedel paljude jaoks meedia seiklus juba enne kohalejõudmist. Paremini kui enamik kullaotsijaid suutsid uues keskkonnas tihti läbi lüüa pesupesijad, töörõivaste õmblejad, käsitöölised, prostituudid, kõrtsipidajad jt, kes katsid järjest uute õnneotsijate igapäevaseid vajadusi. Nende sissetulek oli pidev, kullaotsijatel aga enamasti juhuslik, samuti oli viimastel suurem risk leitust röövlite käe läbi jälle ilma jääda. Kuritegevus oli igapäevane nähe olid ju ka mitmed kullaotsijatena väljarännanud ühtlasi seadusesilma eest pagejad
koosviibimise ja tantsuga, mida Pitka noorem tütar hiljem kirjeldas järgmiselt: "Tants peeti väikeses koolimajas, mille ümber oli kogunenud uudishimulikke indiaanlasi. Need pressisid oma tumedaid nägusid vastu aknaruutusid, et hästi näha, mis sees toimub, kus oligi tants täies hoos grammofoni saatel. Koosviibijad moodustasid kirju pere vabas riietuses pühapäevaülikonnast värvilise särgi ja tööpüksteni. Seal oli trappereid, kullaotsijaid, rantsheerosid, kaubitsejaid, pastor, kooliõpetaja ning üksikuid pool- ja veerandindiaanlasi, kes valgete standardi välja andsid. Tegin esimese tantsu noore trapperiga, kelle päevitunud nägu paistis veel läikivat rohkest seebi tarvitamisest. Tal oli seljas pargitud põdranahast jakk ning jalas mokkassiinid, mis olid kõik näinud paremaid päevi. Aga ta oli tore mees metsadest, kes veetis kuus kuni kaheksa kuud üksinduses oma trapp-liinil üle 75 miili eemal Fort St. James'ist."
annaabi.ee 
